Sõber Arvi tuli mulle ühe noore tibikesega külla. Nimi oli tal Laura ja välimuselt hästi kenakene. Ta võis olla juba täisealine ning paistis olevat vaba eelarvamustest. Istusime kõik kolmekesi diivanile, laud meie ees oli kaetud ja lasime tibakesel vägijoogil kõridest alla voolata.

Juba pärast teist pitsi tundsin plika kätt oma põlvel. Oleks olnud ju naljakas käsi ära tõugata, kuid see muutus üha jultunumaks, kippus juba püksilukku avama. Tegigi lõpuks selle lahti ja käsi vupsas püksiaugust sisse. Nihelesin rahutult, sest Laura peened sõrmed võtsid vembo ümbert kinni ja riistapuu hakkas sellest kohe jõudsasti kasvama.

“Hei, vanapoiss,” kuulsin Arvi häält. Vaatasin tema suunas ja nägin, et Laura teine käsi oli tema püksiaugust sisse roninud. “Kuidas sul on…?” “Kõva!” vastasin napilt. “Braavo, vanapoiss, sul on naljasoont,” naeris sõber. “Aga tal on tõesti kõva,” kinnitas Lura mu väidet. “Kukub siis nii välja, et mina olen ainukesena rongist maha jäänud. Selle peale tuleks võtta, “ ning Arvi täitis uuesti pitsid.

Kui uuesti Arvi poole vaatasin, oli Laura tema suure ja soonelise teiba püksiaugust välja vedanud ja mudis seda agaralt. Samal ajal voolis teine käsi minu tõrvikut.

“Aga Tarmo, kas sul pole palav?” küsis Arvi mult pisut hiljem. “Kui võtaks õige osa hilpe vähemaks, siin on palav nagu Siinai kõrbes.” “Arvan, et täitsa võib,” nõustusin temaga. Sest mis oli selles imelikku, kui kaks meest ühe litsikesega on. Mis määral Laura lits oli, seda ma muidugi ei teadnud, kuid ta näis meie vastu nii lahke ja kena olevat. Tema oli pealegi esimene, kes tõusis ja end lahti riietama hakkas. Kusjuures ta tegi seda väga aeglaselt ja kütkestavalt.

“Mida meiegi enam ootame, “ tõusin ma teisena. Tõmbasin pluusi seljast ja püksid jalast, jäädes vaid trussikute väele. Arvi järgis minu eeskuju, ainult tema kooris ka aluspüksid jalast. “Ei jäta ma midagi jalga, ei häbene sind ega keda kuraditki, “ istus ta tagasi, silmad just bikiine jalast võtval Lauras kinni. “Plika tunneb nooti, “ muheles ta. “Sa vaata ainult, kuidas tal pepuke võngub!”

Sõber kallas pitsid täis. “Miks me musat ei kuula?” kargas ta siis püsti ja läks riiuli juurde, kus mul plaadimasin oli. Ta lülitas ketta tiirlema. Seal peal juhtus mörisema Ignorabimus, mõnus eesti jorinamuusika.

“Tule istu nüüd onu juurde tagasi, “ kutsus ta Laurat, kes seisis nüüd porgandpaljana, ilus kui ingel. Laura tuligi ja maandus meie vahele. Krabas kohe pihku Arvi saua ja hakkas seda peoga üles-alla masseerima. “Sa ajad mind vägisi täkku täis, tibuke, “ sõnas Arvi ja naaldus vastu seljatuge. “Selleks ma ju siia olengi kutsutud, “ naeris tüdruk ja piilus ise mind. Ta libistas teise käe minu trussikutesse ja hakkas minugi vändaga mängima. “Võta püksid ära, need segavad, “ nõudis ta lõpuks otseselt. “Käsk on vanem kui meie, “ ütlesin mina varmalt ja täitsin rõõmuga neiu soovi.

Olime nüüd kõik purupaljad, karvkate muidugi välja arvatud. Laura väntsutas meie termomeetreid oma kaks-kolm minutit. Siis kummardus järsku minu suunas ja järgmisel hetkel oli mu riist tal suus.

Ma koguni ahhetasin. Tõtt öelda, oli möödunud mitu aastat, mil keegi naistest mulle sellist naudingut pakkus. Soomlasega plehku pannud abikaasa oli mul vaid mõne üksiku korra lutti imenud. Olgugi, et olime abielus üle nelja aasta.

Mis puutub Laurasse, siis temasarnast noort polnud mul veel olnud. Enamasti ikka endaaealised või paar aastat nooremad. Olin siis ikka juba üle kolmekümne.

Laura imes ja limpsis mind nii keevavereliselt, et mul läks kohe esimese minutiga pauk lahti ja kuum spermajuga talle kurku purskas. Olin valmis vabandust paluma, mida aga polnudki vaja teha. Tüdruk tõstis naeruse näo, ta kõrisõlm tegi kuuldava klõnksu, ning oligi Arvi kord.

Kallasin omale pitsitäie, jõin ja jälgisin kõrvalt, mismoodi Laura asjalikult Arvi suurt riista imes, seda pikalt suhu võttis ja kuidas ta pea imemise taktis üles-alla liikus. Arvi hoidis ühe käega tema peast ja surus seda enesele ligemale, teisega muljus plika tagumikku.

Nii imelik, kui see ka polnud, aga mul läks sellise vaatemängu nägemisest aparaat uuesti lahinguasendisse. Nii sirutasin minagi käe ja torkasin selle Laura reite vahele, hakates tal erutama vitupilu ja selle vahele pugenud väikest kliitorit. Kohe esimestest puudutustest läks tüdruku rõõmukühmuke suuremaks ja muutus kangemaks. Nagu oleks korraga tükki tõmmanud. Pragu läks kähku niiskeks ja oli nii märg, et sinna kohe kolm sõrme sisse ajasin.

Kulus vast kolm minutit, kuniks Arvi omadega lõppu jõudis. Sellest andis tunnistust pikk ja raske ohe, ta pea nõksatas taha, mees ohkas veel korra ja limpas keelega üle kuivanud huulte. “Sa poiss, kus nüüd tõmbas tühjaks, tegi kui klistiiri!” vangutas sõber pead ja kummutas pitsitäie jooki kõrist alla.

Meie Lauraga vaatasime teineteist. Piiga muidugi nägi, mis olukorras mu nikupulk oli ja naeratas kelmikalt. “Sa ju tahad mind,” ütles ta meelalt ja ronis mulle sülle. Oma tissidega pressis ta mu rinna vastu, tema käed olid mul kõvasti kaela ümber ja pehmed kannikad otse riistaga kohakuti. Piiga suudles mind kirglikult, tegi puusadega paar vänderdust, kergitas end pisut ja ühtäkki oln ma oma vinnas ihuga tema sees. “Oo-jaa, sa ju täitsa tahad!” hakkas Laura mu otsas aeglase rütmiga ratsutama. Mul oli hea olla, kuigi sisemus oli piigal laisavõitu.

“Või teie juba sedapsi, “ märkis Arvi. “Kas teil sedasi halb pole?” “Oh, ma olen ebamugavustega harjunud,” kostsin muiates. Teadsin ennast, et teise saamiskorra ajal võin vähemalt kümme minutit vastu pidada, kui mitte rohkemgi.

“Sa võiksid mind siiski voodisse viia, “ sosistas Laura mulle tasakesi. “Aga katsu sedasi minna, et sa oma tilli vahepeal must välja ei tõmba.” “Ma ei luba, kuid üritan,“ vastasin kergelt puudutatuna sellest “tillist”.

Püsti tõusmine õnnestuski, ent magamistuppa astudes libises riist siiski Laurast välja. Ah, tühja sellest. Panin plika keset voodit selili, tõstsin ta jalad oma õlgadele ja tungisin oma taraaniga tema koopasse tagasi. Pumpasin plika sees agaralt, ikka põhjani sisse ja tagasi. Natuke näris hinge, et mul polnud sama suur vitu mõõdupuu, kui mu sõber Arvil. Samas nägingi Arvit tuppa tulemas.

“Kujuta pilti, vanapoiss, mul hakkas teises toas üksi igav, “ sõnas ta ning ilma vähimagi häbitundeta sronis meie kõrvale sängi. “Ära lase end häirida,“ patsutas ta mind veel tagumikulegi, jättes käe sinna kauemaks pidama, kui oleks sobinud. Tänu sellele meenus mulle ammu kuuldud lugu, et Arvile pidid meeldima nii plikad kui poisid, kellele ta siis kõigile taha keeras. Ikka sellesse ja ühtesamasse auku, mille kaudu paksemat ihuhäda õiendatakse. Oli see jutt niisama pläma või tõsi, mina seda ei teadnud. Mulle tuli see lihtsalt seepärast meelde, kui sõber oma kätt mu perse peal hoidis.

“Oota sina, las tema ka nüüd, “ tahtis tüdruk äkki poole kepi ajal ja tõukas mind kergelt mõlema käega endast eemale. “Mul ükstapuha, “ ütlesin kergelt solvununa ja ajasin ennast plika pealt üles. Riist oli endiselt vinnas, aga mis sest enam kasu. “Me võime ju muudmoodi ka teha, “ pilgutas Arvi äkki mulle silma. “Laura teab küll, mismoodi. Sina, Tarmo, heida selili, plika istub sulle otsa.”

“Noh, ja edasi?” olin juba selili. Ent juba istutaski Laura end mu vända otsa tagasi. Ma ei taibanud veel hästi, kuidas sõber seda teisiti keppi ette kujutas. Siis aga tundsin kellegi kätt korraks oma kerade vastas. Laura kallutas end minu kohale ja hetk hiljem tundsin, kuidas riistal hakkas meeldivalt kitsas, olemine muutus veelgi tihkemaks. Laura oigas kuidagi veidralt, ta silmad olid kinni ja pea kuklasse aetud. Miski puudutas veel minu vastu ja äkki oli mulle kõik selge. Arvi oli neiu tagumisele augule prundi ette löönud.

“Või siis nõnda, “ mõtisklesin, teadmata, kuidas nüüd edasi talitada. Mis seal salata, mõnus oli muidu küll, liikumine oli kuidagi eriti tihkeks muutunud.

Nii ma siis lebasingi selili ega pidanud ennast liigutamagi. Selle töö tegid minu eest need kaks, Laura ja Arvi. Tüdruk kargas mu otsas ja Arvi uhas teda omakorda tagant. Peagi muutus mul olemine nii heaks, et sisemise kraani valla päästsin. Aga välja ma oma munni veel tõmmata ei saanud. Pidin mõne minuti ootama, kuni ka Arvi oma raua tühjaks paugutab. Siis tõusis Lura, nägu nalja ja mõlemad augud mehelikku nestet täis. “Mina lähen aukusid loputama, kas keegi tahab kaasa tulla?” kilkas ta lävel seistes kavalalt. “Mina muidugi, kullake, “ ruttas Arvi talle järele. Kuid mina olin selleks korraks oma mõnud ja rahuldused saanud, nii jäingi paigale. Sirutasin ennast laisalt. “See nuss on ikka vanas easki mõnus! “ mõtlesin veel endamisi.