Igapäevarutiin võib olla hävitav. Eriti, kui oled kolmekümnendates koduperenaine, lapsed tahavad rohkem iseseisvust ning ei vaja enam eriti hoolitsust ning meest kohtad vaid hilisõhtuti, kuna tööle läheb ta siis, kui ise alles magad. Isa on pühendanud lastele nädalavahetused, kuid mina jään tahaplaanile. Seks kord nädalas, tihtipeale seegi kiire kähkukas ning väiksed tere-head aega musid nädala keskel - selge, et see lõpuks tapab.

Kuid täiesti juhuslikult, ühel hommikul poodi jalutades elu muutub. Kohtusin temaga juhuslikult, põrkasime äkki lihtsalt kokku. Tema oli nina raamatus ja mina lihtsalt omas mullis. Kohmetud vabandused ja naeratused, näppisin närviliselt juukseid ja imetlesin teda. Kena mees, noor, tumedapäine ja tõmmuka nahaga, nägu nagu modellil. Lihaseline ja sportlikult riides. Alguse sai kõik väiksest kohvile kutsumisest, tema pool. Elas ta sellele poele üsna lähedal. Tundsin, et teda võib usaldada ja juba kaebasin oma kurva ja üksildase elu üle. Abikaasa on töönarkomaan, lapsed tegelevad paljude muude asjadega ja koju pole eriti asja ning mina passin päevad läbi kodus või käin poodides.

Peale kohvi sättisin end minekule. Läks mööda nädal, kuid iga päev mõtlesin temale. Uudishimu oli tappev, tahtsin teda uuesti näha. Õige pea olingi tema ukse taga. Tal oli hea meel mind näha. Pakkus jälle kohvi, istusime ja lobisesime maast ja ilmast. Läksin kööki oma tassi pesema, kui pöördusin oli ta mulle hirmutavalt lähedal. Maapind nagu kadus, meie suud kohtusid, keeled tantsisid meeletut tantsu ja kirg tahtis lõhkeda.

Siis aga tõmbusin tagasi. Ütlesin vaid, nägu pisarais, et see on väär. Haarasin oma mantli ja koti ning tormasin uksest välja. Päevad möödusid taas. Ühel päeval aga leidsin oma mantlitaskust väikse paberilehe, kuhu oli kritseldatud telefoninumber. Mõtlesin, et kas tõesti tema on selle sinna sokutanud. Haarasin telefonitoru ja valisin numbri. Oligi tema hääl. Ütlesin, et tahtsin vaid ta häält kuulda. Tema olla aga kartnud, et ma ei helistagi. Ta kutsus mind kohvile. Kartsin natuke, oli häbi, et olin eelmine kord ära jooksnud nagu mingi plikatirts. Kuid ma ei tahtnud seda suhet edasi arendada, kartsin seda.

Kuid teda nähes ununes kõik. Me suud kohtusid uuesti. Ta haaras must kinni ja lausus meelalt naeratades, et ärgu ma enam minema jooksku. Juba olime me tema voodis ja kiskusime hilpe seljast. Korrutasin kõva häälega, et see on väär ja me ei tohiks, kuid tema ütles, et unusta korrakski kõik muu ja lõdvestu. Ning ta pakkus ka imelist naudingut, oma mehega pole ma end kunagi niimoodi tundnud.

Meie kokkusaamised aina tihenesid. Ühel päeval, kui ette teatamata tema poole läksin oli aga korteri uks praokil. Astusin sisse ja läksin edasi. Kuulsin tema häält ja veel kellegi oma - mingi naise. Hakkasin värisema.

Liikusin magamistoa suunas. Vaatepilti ei unusta ma kunagi. Tema ja mingi noor tüdruk koos voodis. Nende seks oli nii hoogne, et mind ei märkand kumbki. Läksin toast välja, haarasin elutoa laualt paberi ja pliiatsi ning kirjutasin sinna: Sa oled hale. Sa muutsid mu elu, kuid sellist vaatepilti poleks ma osanud iialgi näha. Ma vihkan sind!

Jätsin paberi kööki ja panin peale tassi, millest ta mulle alati kohvi pakkunud oli. Kõndisin minema ja lõin meelega ukse oma seljataga kinni hirmsa pauguga. Nad pidid seda kuulma. Siis jooksin minema. Ma pole teda uuesti kohanud. Ta ei tea mu aadressi ega telefoni. Vahel olen mõelnud, et ma võiks ise tema juurde minna, kuid ei.