Olin 14-aastane, kui üks mees mult süütuse võttis. See mees, Martin, oli umbes 30-aastane, kena ja sportlik. Ma ei mõtle nii, et ta oleks mind vägistanud. Pigem arvan, et see oli lihtsalt ära kasutamine.

See juhtus ühel sünnipäeval. Läksin sinna koos perega, sünnipäevaline oli mu vanemate tuttav. Muidugi märkasin ma Martinit juba alguses. Ta jõi koos teistega ja mina mõtlesin, et issand, kui kena mees. Ta vaatas hetkeks minu poole ja naeratas.

Kell oli juba üpris palju, kui otsustasin magama minna. Valisin magamiseks ühe külalistetubadest ning heitsin voodisse. Püüdsin uinuda, kui kuulsin kedagi oma tuppa sisenemas. Teesklesin, et magan ja püüdsin võimalikult vaikselt olla. Tundsin, kuis keegi mu voodisse ronis.

Olin juba päris hirmul, kuni see tulija suu avas ja ütles: "Ära teeskle, et magad. Ma tean, et sa oled ärkvel."

Liigutasin tekki nii, et mu nägu välja tuleks ja vaatasin teda. Mu kõrval oli Martin. Ta küsis: "Kas ma tohiks sulle seltsiks olla?"

Ja ma olin nõus. Und ma nagunii enam poleks saanud. Rääkisime ja ta suitsetas vahepeal. Ütlesin, et ta mulle ka annaks ja ta andiski, ilma midagi pärimata, kuigi ta teadis, et olen alaealine.

Ta oli joonud, seda oli tunda. Ühel hetkel kummardus ta mulle lähemale ja suudles mind. Olin sokeeritud, sest poleks osanud seda oodata. Surusin hambad tugevalt kokku, kuid ta tungis neis oma keelega läbi. Ta ronis mu peale ja lükkas mult teki pealt ära. Samal ajal suudles ta mind kogu aeg.

Tahtsin karjuda, aga ei saanud. Tahtsin ära joosta, aga ei saanud. Ta hoidis mind kinni, täpsemalt isus mul peal. Ta tõmbas mu särgi ülesse ja lükkas rinnahoidjad eest ning hakkas kätega mu rindu mudima. Püüdsin rabeleda, kuid see ei aidand.

Sain ühe käe ta jala alt vabaks ja lõin teda kõvasti vastu põske. Ta lõpetas kohe suudlemise ja silitas käega oma põske. Olin nutu äärepeal kuid surusin selle alla ja küsisin, et mida ta õige mõtleb, lasku mind kohe lahti. Ta naeratas, kuidagi nii siiralt ja armsalt ning ütles, et mul tasuks mitte sipelda, siis ei tee ta mulle ka haiget.

Pisarad hakkasid mööda mu nägu alla voolama kuid ta ütles: "Ära nuta, sa pole enam mingi tita" ning suudles mind väga hellalt. Tundsin end nii üksiku ja õnnetuna ning suudlesin teda vastu.

Vajasin sel hetkel soojust ja tema sai mulle seda pakkuda. Tõmbasin ka teise käe ta alt ära ning haarasin tast kinni. Ta kiskus mu püksikud jalast ja hakkas sõrmedega mu jalgevahet masseerima, samal ajal ikka veel mind suudeldes.

Ja ei läinud kaua, kui tungiski ta kõva riist mu sooja ja märga vittu. Algul aeglaselt, kuid siis üha kiirenevas tempos rammis ta mind. Vahepeal suudles mu kaela ja põske ning siis jälle huuli. Lebasime kõrvuti voodis. Püüdsin end koguda ning üles ajada.

Tõusin ja tõmbasin teksad jalga ning dressika selga ja olin valmis lahkuma, kui ta küsis, et kuhu ma lähen. Seisin ukse juures ja vastasin: "Sinust eemale!!" ning tormasin välja, uks seljataga paukus ning jooksin vannituppa, et vaadata milline ma välja näen.

Kui olin juuksed ja näo korrastanud läksin tagasi oma tuppa, ta oli sealt lahkunud. Lukustasin ukse, et ta tagasi tulla ei saaks ja jäin magama.

Järgmine päev kui hommikust sööma läksin istus ta juba lauas ja vestles mu isaga. Saatsin talle hoiatava pilgu ja tõstsin omale süüa. Varsti sõitsime me ka tagasi koju ja ma ei näinud teda rohkem.

Praeguseks on sellest möödas 2 aastat. Need kaks aastat on möödunud iga päev temale mõeldes. Ühel hetkel mõtlen, et ta on üks vastik siga, teisel hetkel aga, et ta on tegelt hea inimene ja ta ei tahtnud mulle halba. Olen 1000 korda mõelnud, et kuidas ma käituks, kui teda uuesti kohtama peaks. Vahel mõtlen sellele ööle ja tahan teda uuesti suudelda, kuulda ta häält, rääkida temaga. Teisel hetkel mõtlen, et karjuks talle näkku, kui väga ma teda vihkan ja et ta mu elu ära rikkus.

Mul on ta telefoni number, isa telefonist vaatasin. Kord helistasin talle, ei rääkinud midagi, lihtsalt kuulasin ta häält.

Oli suvi, koolivaheaeg. Isal oli asja pealinna ja ma sõitsin temaga kaasa. Kui kuulsin, et lähme ööseks Martini juurde siis hakkasin kahetsema, et üldse kaasa tulin. Sõitsime ta maja ette, see oli ilus maja linnast väljas. Suur ja meeldiv. Ta tuli uksele vastu ning nähtavasti oli üllatunud, kui mind nägi. Kuna ka mu isa oli meie juures siis vastasin viisakalt tere ja astusin majja sisse. Naist ega lapsi tal polnud, elas selles majas täitsa üksi. Vahel pidavat ta õde ka seal elama kuid hetkel mitte.

Istusime elutuppa, tema ja isa hakkasid kohe õlut jooma ja mina küsisin, et kas tal internet ka majas on. Ta ütles, et teisel korrusel, tema magamistoas on arvuti ning lisas, et mingu ma trepist üles ja vasakule, ning koridori lõpus viimane uks.

Olin juba mitu tundi arvutis olnud, kell oli suht palju ja mul hakkas juba igav. Otsustasin minna alla vaatama, et mis toimub. Isa tukkus diivanil ja Martin vaatas telekat. Läksin wc-sse ning kuulsin, kui Martin ütles mu isale "Kell on juba palju, mine parem magama, Birgit juba ammu magab. Oli kuulda trepiastmete kriuksumist ja siis vaikus. Uuesti tepi kriuksumine ja jälle vaikus. Läksin elutuppa vaatama, mis toimub kuid seal polnud kedagi.

Siiski, diivani seljatoel oli paberileht, kuhu oli midagi kirjutatud. Läksin lähemale ja võtsin paberi kätte. "Trepist üles, vasakult koridori viimane uks. Ootan sind" oli seal kirjas.

Kortsutasin paberi kokku ja pistsin taskusse. Kustutasin all tule ja läksin ülesse, keerasin vasakule ning jäin viimase ukse taga seisma.

Kuulasin, seal oli vaikus. Avasin ettevaatlikult ukse ja astusin sisse. Seal ta siis lamas, oma voodis, näoga minu poole. Ta ütles: "tule sisse" ja ma panin ukse enda järel kinni. Edasi oli vaikus. Lõpuks ei suutnud ma enam.

"Kaks aastat" ütlesin ma talle.

"Kaks aastat olen ma sinust mõelnud" ütles ta seepeale. Kõndisin akna juurde ja vaatasin välja, vältimaks ta pilku.

"Ma teadsin, et sa tuled siia, kui seda paberit all loed" ütles ta mulle. Ma ei talunud enam seda hetke, olukord oli nii närvesööv.

Tahtsin uksest välja minna, kuid ta ütles, et mul pole kuhugi põgeneda. Läksin tagasi vaatamata toast välja ning jooksin teise koridori otsa. Läksin suvalisest uksest sisse ning avastasin tühja magamistoa.

Lukustasin kiirelt ukse ning istusin nurka. Olin vaikselt ja värisesin nagu mingi tita. Kuulsin koridoris samme, keegi peatus ukse taga ning katsus linki. Ta sai aru, et uks on lukus ning ütles: "Maga rahulikult kallis" ja lahkus.

Tükk aega ei julgend ma liigutada. Lõpuks pugesin siiski voodisse ja uinusin. Ärkasin selle peale, et tuba oli väga valge. Päike paistis ja väljas oli ilus ilm. Õnneks olin valinud toa, kus oli ka vannituba.

Korrastasin end ja läksin alla. Martin oli köögis ja tegi süüa. Küsisin, et kus mu isa on. Ta ütles, et isa läks juba paar tundi tagasi linna ja tuleb õhtul. Ta pakkus mulle süüa ja kuna ml oli kõht hirmus tühi, ei hakanud ma keelduma.

Sõime vaikuses.

Siis ütles ta: "Mäletad viimast lauset, mida mulle 2 aastat tagasi ütlesid?"

"Sinust eemale" vastasin ma talle.

"Aga ikkagi tulid sa siia" ütles ta.

"Kust ma pidin teadma, et me just sinu juurde tuleme" ütlesin ma talle juba natuke ärritudes.

"Ma olen 2 aastat sinust unistanud" ütles ta.

"Sama siin" vastasin. "Too öö, miks sa tulid? Tahtsid mind vägistada? Sa haavasid mind väga. Sa kasutasid mind ära. Kui vana sa üldse oled?"

"34" vastas ta. "Niisiis minust 19 aastat vanem. 19 aastat!"

"Täpselt nii. Töö öö. Tahad teada? Ma olin purjus. Ma ei teadnud, mida ma teen. Aga ma teadsin juba esimesest pilgust, et sa oled ilus ja hea ja ma tahan sind."

"Nii lihtsalt? Lihtsalt tahad ja kõik?"

"Oled sa sellest ööst kellelegi rääkinud?"

"Muidugi mitte. Keegi ilmselt ei usukski mind"

"Eilne õhtu..." alustas ta juttu kuid jäi siis hetkeks mõttesse.

"Sa jooksid ära" ütles ta.

"Ja sa tulid järgi" jätkasin ma.

"Kuid sa panid ukse lukku" ütles ta.

"Sa oleks sisse tulnud, kui uks oleks lahti olnud?"

"Ma teadsin, et sa lukustasid ukse. Sa poleks muidu minema jooksnudki."

Mulle aitas sellest vestlusest. Tõusin, et lahkuda. "Jooksed taas ära?" küsis ta. "Sa ei saa elu lõpuni ainult põgeneda, Kaisa". Ta tuli mulle lähemale. Taganesin ja taganesin. Äkki põrkasin vastu seina. Ta lähenes ja ütles "Ma ju rääkisin, sa ei saa põgeneda."

Ta tuli minu juurde ja haaras minust kinni. Ta haaras must kinni ja ma poleks seda oodanud, kuid ta viskas mind üle pea nagu mingis filmis. Mu pea oli ta selja taga ja jalad ees, rippusin ta õlal. Ta viis mind trepist üles enda magamistuppa ja pani voodile.

"Lõpeta" karjusin ma ja suudlesin teda. Tundus, et seda ta ei olnud ootanud, kuid ma suudlesin teda, pikalt ja kirglikult. Istusin ta süles ja vaatasin talle otsa. Tegin ta püksirihma lahti ja tõmbasin ta riista välja. Ma polnud kunagi kellegi riista puutunud, ka mitte too öö 2 aastat tagasi.

Ta ütles "ime seda" ning ma ei lasknud endale kaks korda öelda. Haarasin ta riistast ja hakkasin seda keelega limpsima.

Ta tõstis mu voodile ja tõmbas mult püksid jalast. Ta sukeldus oma keelega mu jalgevahesse ja hakkas isukalt limpsama. Siis lükkas ta oma riista minusse ja ma ratsutasin ta peal.

Peale seksi lamasime voodis, mõlemad alasti.

"Kas sul on oma poiss?" küsis ta minult.

"Ei, ma pole kedagi tahtnud, ma pole suutnud sind unustada" vastasin ma talle. "Ma armastan sind, ütlesin ma talle."

"Oh kulla tüdruk, kas sa ka tead, mida sa räägid?"

"Ma tean, võimatud suhted." Kuid me võime ju vahel kokku saada, keegi ei pea teadma. Ma vajan sind"

"Jah, eks näis. Pane nüüd palun riidesse" ütles ta.

Varsti tuli isa ja ütles, et me peame kohe koju tagasi sõitma hakkama, tal on vaja töölt läbi käia korra. Mul oli nii kahju. Ütlesin, et lähen ja panen siis oma asjad kokku ning läksin ülesse. Istusin voodile ja mul oli nii kahju.

Siis sisenes Martin. "Oh kallis, ma ei taha minna" ütlesin ma talle. "Sa pead," vastas ta.

"Kuid sa ju helistad mulle, eks?" ütles ta.

"Me kohtume veel, ära muretse" vastas ta. "Nüüd aga jookse." Ta tõusis ja lahkus.

Istusime autos, Martin lehvitas ja me sõitsime ära.

2 nädalat möödus talle mõeldes. Ühel päeval ta aga helistas. Teatas, et on hetkel Pärnusse tulnud ja me võiks kohtuda. Pikemalt mõtlemata küsisin ma ta hotellitoa numbri ja juba ma jooksin kodust välja nagu segane...

Kuidas ta teadis, et ma olen Pärnusse tulnud, seda ma ei teadnud. Ilmselt kuulis isalt, et olen sõbrannadega Pärnus suve nautimas. Olime juba nädal aega siin olnud, hotellituba oli nagu teine kodu. Ütlesin oma sõbrannadele, et saan ühe tuttavaga linnas kokku, kuid tegelt läksin sama hotelli teise otsa lihtsalt. Juhuslikult oli ta valinud sama hotelli, kus meiegi peatusime.

Värisesin natuke, ei teagi miks. Kahetsesin natuke oma juttu, mida olin talle rääkinud, kui tema pool olin. Mõteldes olin jõudnud oma sihtpunktile juba üsna lähedale. Koputasin uksele, hetke pärast ta avas selle. Tuba oli ilus ja päike paistis akendest sisse. Ta oli nagu ikka, põlvpüksid jalas ja t-särk seljas- suviselt riides. Ka mina vähemsuviselt polnud – mul oli seljas kollane kleit ja rohelised kingad.

Esimene asi, mida ta ütles, oli see, et ma näen hea välja. Vastasin samaga ja ta palus mul edasi astuda. Istusin diivanile ja märkasin seal kõrval toolil kellegi naise seelikut ja kleiti. Vaatasin imestunult ja küsisin: "Kellele need kuuluvad?" Ta vastas, et need on ta sõbra omad.

"Sinu tüdruksõbra?" küsisin, rõhutades eriti sõna tüdruk.

"Oled armukade või?" küsis ta naerdes.

"Kas te magate?" küsisin ma, vältides sõna seksima.

"Kes ei magaks siis? Kuule, Kaisa, ole nüüd, ära hakka eks?" lausus ta.

"Aga mina?" küsisin mossitades.

"No ole nüüd. Muidugi ma hoolin sinust ja sa oled mulle kallis aga ole nüüd, oleme 2 korda koos olnud, täna kohtume alles 3 korda, mis sest, et meie tutvus on kestnud kauem." Rääkis ta.

Sellega oli see teema ka ammendatud. Küsisin vaid, et kaua ta siin juba on ja kus ta tüdruksõber siis kah on. Ta pidi olema oma sugulasi külastama läinud.

Aga nüüd mulle aitas. Ma polnud 2 nädalat teda näinud, igatsesin teda juba. Vaatasin teda ja unistasin. "Mis sa nüüd vahid?" küsis ta naerdes, "tule parem siia." Ja ma tõusingi.

Liikusin aeglaselt tema poole, ise oma huuli hammustades ja juukseid näppides. Suudlesin ta huuli.

Suudlesin uuesti. Ja veelkord. "Aitab mängudest," ütles ta ja tõmbas pluusi seljast.

Lükkasin kleidipaelad õlgadele ja kleit kukkus maha.

Seisin pesuväel tema ees ja ta võttis jalast oma püksid. Tahtsin ta bokserid jalast kiskuda kuid ta ei lasknud. Lükkas mind hoopis õrnalt voodisse, avas mu rinnahoidja ja lakkus mu nibusid. Seejärel laskus alla poole, tõmbas alla mu stringid ja hakkas käega mu reite sisekülgi silitama. Sõrmedega alati hetkeks mind jalgevahest riivates ja siis jälle tagasi tõmbudes. Siis lükkas ta sõrmedega laiali mu häbememokad ja lähenes neile keelega. Siiski korraks liikus ta ülespoole, hammustas õrnalt mu huult ja liikus tagasi allapoole keel vastu mu nahka liikudes.

Ta tegi seda nii põhjalikult ja hellalt. Kui ma hakkasin orgasmile lähenema ta ei lõpetanud vaid lakkus veelgi isukamalt edasi. Mu kliitor oli tuim ja tundsin, et ei suuda enam. Hakkasin kergelt siplema, tahtsin, et ta lõpetaks.

Ütlesin "aitab," kuid ta nagu poleks seda kuulnudki. Lõpuks läksid ohked üle karjumiseks. Siis ta ka lõpetas ning ütles "tasem, sa hull plika."

Siis ütles aga "Sinu kord," tõmbas oma bokserid jalast ja toetas seljaga vastu seina. Ta riist oli juba kõva ning kikkis.

Hakkasin seda imema. Võtsin selle suhu ning hakkasin suuga seda sisse-välja lükkama. Ei võtnud just kaua aega, kuni tal lahti läks. Oii seda tuli palju ja see tilkus suust välja. "Sa ei pea seda kõike alla neelama," ütles Martin. Algul tundus see vastik, ma polnud kunagi sperma maitset tunda saanud. Neelasin natuke, kuid see käis mul üle jõu.

Haarasin ta voodikõrvalt kapilt klaasi ja sülitasin sperma sinna. Siiski lakkusin ta riista kah puhtaks ning selle koguse neelasin alla. Ta naeratas ning läks kapi juurde.

"Me ju ei soovi, et sa rasedaks jääks," ütles ta naeratades ning istus voodile käes kondoomipakk.

"Pane see mulle peale," käskis ta.

"Kuid mai oska," vastasin.

"Õpidki nüüd siis," ütles Martin.

Väikese juhendamise peale sain hakkama. Lamasin voodil, ta ronis mulle peale ning juhtis oma riista minusse. Mu vitt oli juba nii märg, et see ei tekitanud mingit valu. Ta muudkui tampis mind.

Varsti läksime koos vanni. Lamasime ta suures mullivannis kõrvuti, minu pea ta kaelale toetatult. Valitses vaikus. Keerasin end ning suudlesin ta kaela. Istusin talle sülle ning andsin ta huultele väikese musi.

Siis ta vastas. Tundus, et väiksest musist jäi talle väheks, ta tahtis tervet mu suud. Vajusin taas ta kõrvale ning ta pani käe ümber minu.

Mulle meeldis see, silmad vajusid kinni ja nautisin hetke. Tema aga rikkus kõik, öeldes "hakkab juba jahe, paneme riidesse!"

Ta arvas, et mul oleks targem minema hakata, MARTA pidavat varsti tulema.

Pärisin, et kaua ta veel Pärnus on ja kas me kohtume veel. Ta ütles, et paar päeva ning lisas, et homme on ta kinni, kuid kohtume ülehomme õhtul 6 paiku rannas. Ta lubas mind oodata muulil.

Kõndisin tagasi oma toa poole. Ei teadnudki, kas olla õnnelik või õnnetu. Kuid ootasin juba ülehomset...