Mu nimi on Vanessa, kutsutakse ka Nessiks - Nessike või Nässu, kuidas soovite. Tahan teile rääkida sellest, kuidas minust sai lesbi. Paljudele ei meeldi see sõna - lesbi, kuid mulle meeldib ja tundub väga erutavana...

Olin tollal 17-aastane ja keskkooli viimast klassi lõpetamas. Mul oli sõbranna - mu parim sõbranna Jaana. Temaga võisin ma rääkida kõigest ja usaldada talle kõige pühamad saladused. Olime lahutamatud koolis ning ka koolivaheajad veetsime suuremalt jaolt koos. Mu sõbrannal - kutsusin teda Jänksiks-, oli kena figuur, pikkustki umbes samapalju kui mul ning tulipunased juuksed ja tumepruunid silmad.

Tulemas oli keskkooli lõpuõhtu ja kõikide plikade pead olid täis lõpukleidi materjali ja tegumoe probleeme. Ka meil Jänksiga olid samad mured. Käisime mõlemad ühe meie ühise tuttava õmbleja juures ja tellisime endile kleidid.

Jänksi kleit õmmeldi valmis kaks päeva minu omast varem. Ta pani selle kodus selga ning hakkas peegli ees keerutama. Vaatasin teda ja tundsin kadedust, kui hästi talle see kleit sobis. Ja sobis ta tõepoolest: ülinapp mini, mis vaevalt ta aluspüksikud kattis, seljal sügav sisselõige, ees paljastav dekoltee - see kõik tegi Jänksi lausa vastupandamatuks. Veidi nii keerutanud, võttis Jänks kleidi seljast ja riputas puu peale.

"Kuule Nässu, proovi seda õige selga, see peaks sullegi paras olema," ütles ta ootamatult.

Mul polnud selle vastu vähimatki ning ajasin kleidi selga. Vaatasin peeglisse ning sealt vaatas mulle vastu punases kleidis neiu, kelles ma vaevu iseenda ära tundsin. Jänks kõndis ümber minu, takseerides mu fiquuri.

"Minu arvates," alustas ta, "kisub kleit sul veidi puusadest."

Tagumik oli mul tõepoolest tema omast veidi suurem, nii et imestama ta mind sellega ei pannud.

"Proovi püksikud maha võtta," soovitas sõbranna. "Ehk läheb paremaks."

Pikemalt mõtlemata tirisin oma tutti katva pitsitüki jalast ja tegin ümber Jänksi paar tantsutiiru.

"Nüüd on hoopis teine asi," ütles ta ja põlvitas mu ette. Kuid selle asemel, et seelikuosa volte siluda, tõstis ta hoopis kleidisaba ülespoole ja puudutas huultega mu tutti. Ma piiksatasin ning lihtsalt ei suutnud ta pead eemale tõugata, kuigi soovisin seda. Tema aga ei kavatsenudki alla anda. Ta haaras kätega ümber mu tagumiku ja tõmbas mu oma huultele lähemale. Seisin seal ta punases kleidis kui halvatud, samal ajal lakkus Jänks mu üllatunud kiisut, limpsis mu erutunud kliitorit, mina aga hõljusin kujuteldamatu õndsuse lainetel ning oigasin tasa. Ta keel tantsis mu jalgevahel kui hull, minus kasvas tasapisi rahulduse eelaimus. Kui ta püüdis keelega minusse tungida, ei pidanud ma enam vastu ja kiunatasin mönust ning iha vallutas mu keha. Jalad läksid nõrgaks ning ma langesin Jänksile peale, viseldes kogu kehaga...

...Hakkasin maailma tajuma alles minutit viis pärast toimunut. Tõusin püsti, kuid Jänks jäi põrandale lebama ja vaatas mind, nägu helklemas mu ihumahla piisakestest.

"Kuidas sa ennast tunned?" küsis ta tõustes.

"Vapustavalt," vastasin ning suudlesin teda huultele.

Nii said meist lesbid.