Mets tilkus. Mets oli märg ja õhk nii niiske, et tundus nagu muutuks kogu atmosfäär peagi tilkadeks ja langeks maha nii, et vaid õhutühi ruum järgi jääb. Ruum kus pole ei eetrit, flogistoni ega keda kuraditki. Justnagu tiheneks õhk veeks ja lakkaks olemast ning voolaks ühes muu veega kuhugile kaugele viimase suure mere poole minema. Õhk auras ja sulas veega üheks. Kuuseoksad tilkusid. Nii viltu ei olnud loodus ammu läinud, sest õhtul saabus ootamatu külm ning kogu maailm jäätus paari tunniga. Kiud, nöörid ning hobuseriistad kattusid kiiresti jääga ja meenutasid peagi suuri jäätorusid.

Jää muudkui paksenes ja paksenes kuni asjad mis jääd kogusid hakkasid klirinal purunema. Jää langes maha nagu katkine protselan sakstemajas. Puude peenemad oksad murdusid. Hommikuks olid puudevõradest järgi vaid abitud köndid. Kuugi oli vahetult enne seda ööd paistnud punaka, lausa verevärvisena. Nädal aega varem nähti taevarannal esivanemate hingi virmalistena heitlemas. Jää püsis kuni järgmise õhtuni ja sulas siis otsekui nõiaväel jättes üksikud väljapuud köntidena seisma.

Ka Mari rohuaed oli laastatud. Miski ei olnud peale seda enam endine. Läks aastaid enne kui puud sellest jääsurmast toibuda suutsid ja endale uued areldi õhku kompivad raod söandasid kasvatada. Miks üldse proovida kui kõik võib jälle samamoodi lõppeda...

Ka inimeste maailmas olid asjad kehvasti. Rehetuba oli külm ja kõle. Suitsulõhn lõi kohe sisenedes ninna. Üksik rott pages inimese sisenedes õue aga vaid selleks, et langeva jääkamakaga pihta saada ning kiunatades tagasi rehe alla kaduda. Tea kas ta ellugi jäi? Väikesed laululinnud lebasid suurtes jääsarkofaagides maas.

"Kas see ongi viimnepäev?" küsis hirmunud Pärtel oma emalt.

"Ei, mu pojake" lohutas Mari teda, "see ei ole veel lõpp. Lõpp ei tule enne kui sina suureks saad ja vanaks jääd ning ära sured," lohutas Mari poega aga ega ta isegi selles kindel ei olnud. Viimati oligi see viimnepäev, seesama millest õpetajahärra oli kantslist rääkinud ja öelnud, et kui te meelt ei paranda siis ta kätte tulebki. Kuidas sa aga seda meelt parandad sellest ei olnud Mari kunagi päriselt aru saanud. Marile tundus, et mõisahärrad ja õpetaja mõtlesid, et meeleparandus on kõigest sellest loobumine mis inimese ellu rõõmu toob ning seegi käib üksnes maa- ja mitte härrasrahva kohta. Vahest oligi see nii. Igal juhul oli härrasrahvas teist sünnipära ja sinise verega.

Mats oli kord näinud kuidas mõisahärra oli hobuse seljast oma pea kivi vastu puruks kukkunud ja sel õhtul oli tal Marile suur uudis rääkida.

"Tead Mari, sama punane nagu sul või mul. Ei või olla!", oli Mari ahhetanud aga oma meest uskus ta ometi. Siitmaalt oli härrasrahvas Mari silmis langenud ja ta oli sisimas maailmakorra vastu nurisema hakanud.

Aeg oli raske - alles olid peninukkide hordid üle maa ratsutanud - naisi vägistanud ja mehi tapnud. Kui jää taandus tulid nad jälle, äkisti ja ette hoiatamata. Mari ja Matsi naabrimees oli nede lähenedes kõva häälega hüüdnud ja Mats sai sellepeale metsatukka putku. Sealt läks ta põõsaid pidi hiilides mõisatiiki ja istus seal vee all putkevars suus südapäevast kuni hämarani välja. Seesama naabrimees kes neid hoiatada jõudis maksis selle eest valusasti. Ta oli ahjutagant oma peitvara haarama tormanud ja sinnasamma ta maha löödigi. Sinna ta jäi, habe Issanda poole. Õigupoolest ei jäänud, pea ühes habemega raiuti maha ja pisteti aiateibasse. Kui Mats õhtupimedas tarre tagasi hiilis oli ilmne, et sealgi oli vahepeal üht-teist juhtunud. Poeg Pärtel oli esiti vait. Hiljem kui ta rääkima hakkas ei saanud ta enam õiget sõna suust, muudkui kokutas ja kogeles, põristas rrr-i ja susistas sss-i ja seda neiski sõnades kus neid häälikuid sees ei olnud.

Peremees, Vana Mats, oli tugev tüüakas, umbes 35 aastane mees. Nähes kogelevat poissi ja värisevat naist vandus ta tulist kurja, sülitas maha ja läks tarest minema. Kohutav oli ta omas vihas, lõdisev, mudane ja vihast turtsuv. Juba koduteel, külavahel oli talle räägitud, et võõramaa meeste väesalk tema reheall pikalt aega veetis. Teadagi, et miskit head see ei tähendanud. Mats oli uhke mees - vabadikupoeg ja kuskiltmaalt saab säärasel mehel lihtsalt mõõt täis. Parem uhkena surra kui alandatuna elada. Veel oli Matsile kõrva sosistatud, et ta naine on ära naerdud. Mari ei saanud seda asja talle õieti seletadagi sest ühtäkki kõmatas tareuks kinni ja mees oligi läinud. Mari jooksis talle järele aga mehel oli säärane hullunud pilk silmis, et Marigi ei julgenud teda pikemalt tülitada. Mine hullu tea – lööb veel maha.

Mari oli noor ja ilus naine. Ta hambad olid teravaservalised ja kulumata nagu noorel tüdrukul. Tüdruk ta õigupoolest veel mingis mõttes oligi ehk küll poeg Pärtlil oli juba neli kevadet turjal. Poissi saades oli ta vaid viisteist kevadet vana. Nii polnudki ta veel kahetkümmet täis. Mis sel päeval tegelikult sündis jäigi sel õhtul välja tulemata kui Vana-Mats ära läks.

Arvata, et Mari ära vägistati oli enam kui loomulik. Mida nood võõramaa mehed kelle keeltki külarahvas ei mõistnud ikka ühelt noorelt kaunilt maanaiselt tahta võiks, keda mitmed külamehed omavahel magusaks tükiks nimetasid. Vana-Mats oli oma Mari nooruse, rõõsa jume, kõrge rinna ja kõige muu üle ikka uhke ja rõõmus olnud ning sellestki rõõmu tundnud, et mehed ta naist korraga nii kadestava kui himustava pilguga vahtisid. Maril oli enne Pärtli sündi lausa kivikõva neitsirind olnud. Pärtel oli selle pehmeks ja Matsile veel armsamaks imenud. Jah, need külamehed võisid ju Mari tahta aga nad ei saa teda iialgi, oli Mats ikka mõtlenud.

Tema Vana-Mats sai oma naist aga igal õhtul rautada. Mari oli algul küll reedeti vastu puigelnud aga mehele ei lugenud ei reede ega kuuveri. Niipalju luges, et ta kuuvere ajal oma naise teisi auke pruukis, ei enam. Seegi polnud Marile alguses meeldinud aga ta oli õppinud oma mehele allaheitlik olema.

Marilegi oli sugutamine kiiresti meeldima hakanud ja selles kunstis otsis ka tema uusi nõkse, et mehe himu ikka värske ja tuline püsiks. Ja selline ta püsiski. Mari rinnad olid nüüd juba nagu öeldud pehmemad ja pisut külgedele viltu nagu kaks äraspidi vahtivat kitsenina. Kui Mats teda võttis siis loperdasid ja vabisesid Mari rinnad nii, et Mats peaaegu hulluks läks. Ta ei saanud sugutamist kunagi pimedas teha sest siis ei olnud rindade liikumist näha. Mari tuss oli erakordselt karvane. Mats tegi ikka nalja, et ega ma su üska seal karvametsas üles ei leiagi. Seegi meeldis Matsile väga.

"Küll ma siis aitan peremeest selles asjas," tegi Mari nalja vastu omal silmad lõkerdamas.

Vahel pani Mari oma mehele une pealt rinnanibu suhu huulte vahele ja kui mees siis silmad lahti tegi läks sirutus mehe käsi otsemaid Mari sooja pehme keha poole. Ka Mari oli kiiresti selgeks saanud mis Matsile meeldis ehkki ta sugugi ei teadnud kas see ka patt on või mitte. Siukest asja poleks ta julgenud õpetajahärralt küsidagi. Mehe liiget suhu võtta meeldis talle endale vast samapalju kui mehelegi. Mats hakkas siis ikka oigama ja hüüdis valju häälega: "Oh sa püha Pärtel, oh sa Püha Pärtel". Ta oli ju Püha Pärtlipäeva järgi ka oma pojale nime pannud kes ühel kuumal augustipäeval ilmavalget nägi. Mari omakorda kisendas siis kui tal soojad lained järjest üsast peale üle keha käisid Püha Neitsit ennast appi. Ega ta abi tahtnud, tal oli isegi hea, see oli rohkem tänutäheks hüütud, selle eest, et Kõigekõrgem ka matsirahvale ihurõõmu kingib. Ega omaenda võtta või anda pole siin elus miskit.

Maril läksi Matsi mehetegude aegu ikka kõik ümber pimedaks ja siis ta tuli. Nagu oleks kivi vaiksesse vette visatud millest ringid tekivad ja järjest kalda poole lainetavad. Nii käis tal mehetunne vahel mitu korda järjest lainetena üle ihu.

Kui võõramaa mehed tarre tulid oli poeg Pärtel rehetoast võssa pagenud ja sealt külla jooksnud. Nagu hiljem kuulda, oli vana-Mats kodunt end Hannibali väkke pakkuma läinud ja sinna ka vastu võtud. Selle päeva üleelamised olid aga talle liiast. Hannibali väesalgas sai ta pea oma erakordse julmusega kuulsaks. Mõned ütlesid, et Mats pööras siis ära kui ta maha löödud naabrimehe pead aiateibas nägi.

Elu tares läks isa puudumisest hoolimata omasoodu edasi. Loomad tahtsid toimetada ja põllutööd teha. Loomadele, neile, kes peninukkidest puutumata jäänud, ei lugenud sõjasõnumid vähimatki. Nood tummad tõprad ammusid ikka oma toiduse järele ja süüa oli ju tarvis, nii loomadel kui ka Maril ja Pärtlil.

Mari viis väikese Pärtli Nõia-Ella manu kes temaga kaks päeva midagi talitas, andis aga siis poisi emale tagasi ja ütles, et kui järgmiseks täiskuuks korralik kõne tagasi ei tule, siis ei tulegi. Aga kõne tuli tagasi - ootamatult just siis kui täiskuu suur kollane latakas madalal silmapiiri kohal rippus küsis väike Pärtel selge ja kõlava häälega: "Tea, millal issi koju tuleb?"

Mari puhkes nutma ja jooksis õue, kargesse pimedusse nii, et jääkillud jalge all klirisesid. Mari oli tänulik ja tänas südamest kõiki maiseid ja taevasi jõude selle eest mis sündinud oli. Nii Püha Pärtlit kui Neitsikest. Küll aga kartis ta ikka veel pisut sest külas levisid jutud, et poisi hing on nüüd kuradile müüdud. Mari käis nõia juures üle küsimas mida too poisiga teinud on. Nõia-Ella oli aga tõre ja ütles vastu, et mida sa pärid mul omad kuntsid.

Mari ei teadnud mis ta pojaga tehtud oli aga omaenda hinge ei olnud ta mitte kellegile muule kui ühele mandlisilmadega võõramaa mehele ära andnud. See mees oli siis sisse tulnud kui kolm võõramaalast olid Mari juba veega üle valanud ning ta rinna paljaks kiskunud. Miks nad ta pangetäie külma veega üle uhasid sellest ei saanudki Mari aru. Marile oli aga üsna selge mis kohe juhtuma hakkab. Üks kõvera saabliga mees rippus juba ta rinna otsas. Mehe riist oli sama kõver nagu ta saabelgi. Sellist pold Mari enne näinud. Ega ta peale oma koduse Matsi märksa väiksema aga see-eest tüüaka ja jämeda riista muid näinud olnudki. Näinud ega tundnud.

Hirmunud uudishimuga oli ta peninuki riista vahtima jäänud, mõeldes juba, ette kuidas see kohe ta sisemust lõhkuma hakkab. Kui teine peninukk ta põlvi laiali kiskus, tabas Mari end kummaliselt mõttelt, et näed sa kui erinevad inimesed aga kui sarnaseid asju tahavad. Kui ikka vähegi mees on, olgu siis silmad pilus või kukla taga, naiseüska kipub ta ikka. Ikka sinna tagasi kust ta tulnud on. Mari oleks väga-väga teada tahtnud millised peninukkide naised välja näevad. Kas see on tõsi, et neil vitt põiki ja mitte pikkupidi jookseb, nagu maarahval?

Selsamal hetkel, poole Mari mõtte pealt kui ta omi põlvi ikka veel ühes püüdis hoida ja vastu väänles, siis kui suureliikmeline võõramaa mees juba oma kaftanipüksid rebadele oli lasknud, rebiti uks taas laht ja sisse astus noor suursuguse hoiakuga ja mandlisilmadega mees. Mehed osutasid Marile ja pakkusid ilmselt juhile õigust esimesena Marist üle käia. Too jäi Marit silmitsema nagu ta seal oli, haledalt istakil, rindu katkise hõlmaga varjata püüdes, tõsines siis ning tõi kuuldavale paar haukuvat häälitsust mispeale mehed riistad püksi tagasi koristasid ja minema punusid. "Tillid püksi ja punuma," mõtles Mari.

Veel hüüdis noor pealik paar sõna uksevahelt ja kohe ilmus nagu võluväel tagasi üks mees liuatäie toidu ja lähkritega. Mees rahmas varrukaga laua puhtaks ja võttis Maril õrnalt käest kinni teda ilmsesti lauda kutsudes. Marigi leebus ja tundis, et ta enam ei karda. Ta oli peaaegu kindel, et Pärtel oli õepool varju leidnud ja Vana-Mats turvaliselt metsas varjul.

Mees võttis puusalt sarve, valas sinna lähkrist veini ja andis Marile juua. Mari võttis, jõi aga unustas sealjuures oma hõlma hoida. Vein tilkus ta suunurkadest rinnale, voolas neid mööda alla ning tilkus nibude otsast rüppe. Mees vaatas teda vaikides aga ta silmad hiilgasid kummaliselt. Võõramaa jook oli raske, magus, tummise maitsega ja pani Mari pea mõnusasti ringi käima. Mees vaatas teda nii nagu mehed ikka vaatavad siis kui neil naisehimu peal käib. Oli ilmne, et ta Marit tahtis. Marigi, siiani segaduses ja pisut värisev, tundis, et see mees on teistmoodi. Ta tahtis end lihtsalt peale neid kiireid läbi- ja üleelamisi kellegi suure tugeva vastu suruda, kedagi usaldada... Olgu siis peale, et nad naabrimehe maha olid löönud. Ikka juhtub. Ega naabrimees teab mis hea inimene olnud. See võõramaa mees polnud mingi Mats või Jüri, see mees oli lausa mõishärra moodi ehkki teiselt ja kaugelt maalt. See mees oli teist värvi ja teise lõhnaga. Lõhnas ta korraga nii magusa kui kirbe järgi.

Marile meenusid külapeal kuuldud jutud sellest, et Vana-Mats käib vahel ka metsaveeres Härgla Maiet kargamas ja ühtäkki oli kahtluseuss ta südames tugevamini uuristamas kui iial enne. Ta oli alati mõelnud, et ega ta jõua, aga mine neid mehi tea. Ja ega tal vist suurt midagi selles asjas praegu valida olegi. Kas see ilus ja salapärane mees või ta kõverad alluvad. Vein tilkus rinnanibu jäigastunud otsast, pea käis ringi, olek oli uimane ning jalgevahel kiheles pisut. See võõramaa mees oli kui midagi järsku peale tulnud harva ja head. Kesk seda halba ja lootusetut millest maarahva elu tulvil. Elus juhtub harva nii ja kui juhtub siis juhtub liiga kiiresti, et aru jõuaks saada. Kui aru jõuad saada siis ei jõua vast kaasa tunda. Seekord jõudis Mari aga kõike. Mõista ja tunda ja tahta. Vahel tuleb ka kevad nii, äkisti nagu välgulöök, nii, et kogu loodu on segaduses ja hämmingus ja inimesedki alles kaua hiljem aru saavad.

Võõras mees oli õrn ja hoolitsev jagas temaga magusat, uimastavat veini ning lõikas talle pistodaga kuivanud liha kõrvale. Mari võttis oma julguse kokku, näitas näpuga oma rinnale ja ütles mitu korda järjest Mari, Mari. Siis sirutas ta näpu mehe poole ja küsis: "Sina, mis su nimi on?" "Ahmed," sai mees asjast aru. Kätt sirutades oli Mari katkine hõlm täiesti kõrvale vajunud ja ta ilusa veinise rinna paljastanud. Oli ilmne, et Ahmedi see rind ükskõikseks ei jätnud. Mehe silmad hiilgasid. Mari rinnad olid ka Mari enda teada ilusad. Nii olid kõik mehed ikka öelnud kes iganes ta rinda näinud olid. Rinnad ei olnud tal nüüd enam nii seest täis ja pringid nagu enne Pärtelit. Vana-Mats oli talle ikka öelnud, et noortel naistel pole ihul muid pehmeid kohti kui perse ja jalgevahe. Otsi neid siis mööda ihu taga. Naine peab ikka pehme olema rääkis Mats. Rinnad ja kõht ja mujalt kah veel. Mats tahtis ikka, et käsi naiseihhu sisse läheks, et pigistada ja mudida saaks.

Marile tuli järsku imelik ja veider mõte. Ta näitas endalegi ootamatult oma rinnale ja ütles: "tiss!". Siis näitas ta oma tussile ja ütles: "tuss." Siis näitas ta Ahmedi suguliikmele ja küsis: "Mis see on?" "See on enkud", vastas mees. Mees puhkes selle peale laginal naerma aga kõigest oli näha, et mehe enkud samuti endale tähelepanu pööramisest rõõmu tundis ning end kihevile ajas. Mehe naer oli rõõmus ja vabastav.

Mees pani oma pea viltu ja jäi Mari rinda silmisema. Siis pani ta pistoda ära millega ta äsja liha lõikas ning sirutas käe Mari rinna poole. Ta käsi jõudis rinnani siis teinegi käsi. Marigi kaotas end hetkega, pani silmad kinni ja tundis selle mehe turvalises haardes lihtsalt rõõmu. Siis pani ta instinktiivselt kõik selle korraga välja millega ta oma kodust Matsi siiani rõõmustanud oli. Tundus, et need kodukootud oskused ei jäta ka Ahmedi ja ta enkudi ükskõikseks. Mees oli mitu korda jäljest tulnud ja Maril oli temaga tõeliselt hea olnud. Seda Mari teadis sest tal ajuti kõik mälu üleni ära kadus nii, et midagi peale nende ringide mis ta alakõhust alguse said ja üle ihu levisid meeles ei olnud. Tal oli mitu korda silme ees mustaks läinud ja ta oli valju häälega Püha Neitsit ja vist ka Annat appi kisendanud.

Korraga ei olnudki see võõramaa mees nii võõras. Ta sugutas üsna samamoodi ning kui keel ja lõhn välja arvata siis polnud seal suurt vahet midagi. Ühtäkki soovis naine, et ta selle võõramaa mehega elada võiks. Kui prooviks õige sellele samale sugutamisele midagi ehitada. Kui saaks ometi selle mehega kokku jääda ja temaga kokku elada. Matsile kes putkevarrega mõisatiigis istus ei mõelnud tal sel hetkel üldse. "Võiks ju proovida ka mehe keelt õppida," mõtles ta.

Ahmedi mehed oli rehe all, tegid tuld ning küpsetasid vardas Mari ainukest musta lammast, Mustut.

Mari kriipis küüntega mehe kubet, hammustas ta rinnanibusid ja tegi kõike muud mida naised teevad kui nad meest üleni endale tahavad. Ta tahtis seda meest niipalju tunda nagu naine meest üldse tunda saab. Tahtis maitsta, nuusutada ja talle ikka ja jälle anduda. Mees ohkis ja kordas vaikselt mingit võõramaa sõna. Selles ruumis ei olnud enam ainult ristiusu pühim Neitsi vaid ka see olevus keda mees appi hüüdis.

Mari tabas end hullult mõttest, mõttelt, et see mees võiks päriselt tema mees olla. Mis sest, et nad rääkida ei saa. Mari uskus sel hetkel, et nad suudaksid ka ilma sõnadeta armastada.

Varsti oli kõik möödas, ainult ihud tukslesid veel tasa edasi. Mees suudles teda. Mari ei olnud oma Jüriga seda kunagi teinud. Ta oli aga härrastemaja akna tagant kord näinud kuidas mõisahärra oma prouale suud andis. Mats oli lihtsa maitsega maamees kel meeldis enam naise taguotsa limpsida kui suud. Mari teadis küll mis Matsile meeldis. Kui ta mehele meeldida tahtis siis rebis ta oma undruku üles, heitis end selili ja pani silmad kinni. Kui Mats teda sellisena nägi tuli tal alati selline moosivarga nägu, ette, siis heitis ta Mari kõrvale põlvile ja tõmbas korda viis oma pika keelega üle Mari tussi. Kui Mari ka enne päriselt ei tahtnud siis peale mehe keelitamist tahtis ta alati.

Küpseliha lõhn rehe alt pani majaski suud vett jooksma. Võõramaa mees, Ahmed oli õrn, paitas Mari ja andis talle suud. Mari süda oli mehe õrnusest murdunud. Mari tundis, et tema ja selle mehe vahel ongi see ülim ja lähem mis mehe ja naise vahel üldse olla saab.

Mari haaras teda suuga hargivahelt. Mees lasi sel sündida. Mehe suu sisistas salapäraseid ja Marile tundmatuid sõnu. Jah just sellise lõhna ja maitsega mehelt tahaks ta last saada, mõtles Mari.

Ühttäkki puhus Mari rehe all keegi sarve ja sedamaid oli mees kraps püsti, valmis, mõõk tupes ja juba kargas ta õues hobuse selga. Mari tormas õue. Väesalk oli ilmselt ärevil ja siis nad hooga läksidki nii, et porilätakaid hobuste kapjade alt lendas. Natuke eemal keeras aga mees, Ahmed ringi ja ratsutas tagasi ning viskas Mari jalge, ette väikese koredast riidest kotikese.

Paar tundi hiljem tuli Mats koju ja hetk hiljem – oli ka tema läinud. Liiga palju oli selle päevaga juhtunud. Head ja halba. Kui Mari veel Pärtlit tulemas nägi, tundis ta, et head oli ses päevas kõigest hoolimata siiski natuke enam. Mis sest, et Pärtel kogeles. Mis sest. Küll Neitsikene aitab. Võõramaa mees oli vist liiga sügavale Mari südamesse jäänud.

Mari lootis kotikesest raha leida. Ei, selleks oli see liiga kerge. Kiiruga tormas ta pakikese sisu avama kuid ei leidnud seat midagi muud kui mõned seemned. Mis seemned, mis see on, küsis Mari eneselt.

Seemned olid üsna kanepiseemnete moodi, vahest olidki need, ainult ehk pisut väiksemad. Mis seal siis ikka mõtles Mari ja pani seemned lõukaprakku seisma ehk siis kevadel paistab mis neist saab.

Kevadel haris Mari hoolega taretaguse platsi paljaks ja külis seemned maha. Kas mul kanepit vähe on või, mõtles Mari. Selle tunde mälestuseks mis tas oli külis ta seemned ometi maha. Kanepitamp oli külas tavaliseks toiduks ja kanepiseemneõli see mille sisse oli hea otsapidi odrakaraskit torgata. Taimed kasvasid kui võluväel. Kui nad suve keskpaiku suureks said märkas Mari, et emastaimede lõhn oli palju vängem kui sellel kanepil mida külas teati.

Mari kuivatas mõned emastaime sagarad lõuka kohal ära. Otsis välja Vana-Matsi piibu ja toppis kaha kanepit täis. Paar mahvi sai ta kimuda kui pea hakkas meeldvalt ringi käima ja naer tükkis lausa vägisi peale. Jah see oli seesama, selle võõramaa mehe lõhn. Maril oli jälle üle tüki aja hea ja õnnelik olla.