Pille istus üksinda oma ühiselamutoas. Ta oli kõik tuled ära kustutanud, sest pisike tuba oli paistnud nii väikese ja rõhuvana. Pimedas võis ta kujutleda, et on ballisaali piiritus avaruses.

Pille sirutas ennast voodis välja, mattes pea pehmesse patja ja lastes tunnetel ennast täielikult haarata. Rain oli ta just maha jätnud. Nad olid istunud kõrvuti sellelsamal voodil, Pille nutta tihkumas ja Rain teda vaiksel hellitaval häälel lohutamas. Pärast seda, kui nad olid kirglikult seksinud. Pille ei olnud ikka veel vaevunud riideid selga panema. Raini lahkudes oli ta kergitanud ennast ainult nii palju, et tuli ära lasta.

Rain tundis talle kaasa. Pille sai sellest väga hästi aru. Aga ta oli leidnud kellegi teise, sobivama. Kellegi, keda ta arvas armastavat. Pille tundis jälle pisaraid silmadesse valguvat. Ta sai aru. Nad ei olnud kunagi tõeliselt teineteisele pühendatud olnud. Aga mis kuradi pärast oli ta süda siis kurbusest lõhkemas? Ta oli sisimas alati teadnud, et see päev on tulemas. Ta teadis, et tema tunded olid palju tugevamad kui mehe omad. Aga ta oli seda eiranud, lasknud ennast kaasa haarata. Lasknud oma südame jälle tükkideks rebida.

Pisarate vastu võideldes neelatas Pille ja keeras ennast selili, lastes käed üle voodi äärte rippu. Ta märkas, et ei olnud vahet, kas ta pani silmad kinni või mitte. Peast käisid läbi hullumeelsed mõtted. Kui toas on nii pime, kas ma võin siis magada, silmad lahti? See oli just Raini moodi mõte. Pille suutis selgesti kujutleda tema keha enda omaga koos liikumas ja teadis, et ta ei saa seda enam mitte kunagi tunda. Imeline mälestus. Pille taipas, et saab Rainiga ikkagi kokku. Loengutel. Ta teadis, et teeb asja endale ainult raskemaks. Ta peaks Raini unustama ja oma elu edasi elama. Kunagi läheb valu ära. Alati oli läinud. Aeg parandab kõik haavad. Parandab ju?

Pille tõmbas põlved kõverasse. Kui kaua oli Rain ära olnud? Kui kaua ta oli niimoodi lesinud? Ta ei teadnud. Telefon helises. Pillel oli millegipärast veendunud, et see on Rain. Ta võitles tungi vastu toru võtta. Rainiga rääkida. Veenda teda kuidagi, et ta armastab meest ikka veel. Aga see oli läbi. Pöördumatult. Ta ei tohi seda teha. Ükskõik kui väga tema süda seda ka ei sooviks. Telefon helises nõudlikult. Pille keeras külili ja pani käe toru peale. Ta hingas sügavalt sisse. Tal ei olnud aimugi, mida Rainile öelda. Telefon jäi vait.

Pille ohkas ja keeras tagasi selili. Ta püüdis mõelda millestki, mis poleks seotud Rainiga. Tuulest. Tavalisest tuulest. Tuulest, mis tõstis tuulelohesid, mida nad olid koos lennutanud ühel esimestest kohtamistest. Nad ajasid teineteist pargis taga ja lesisid pärast rohus, naerdes ja hullates. Oo, kuidas ta Raini armastanud oli - juba siis. Pille raputas pead. Silmist voolasid jälle kutsumata pisarad.

Kui Pille kuulis nõrka koputust uksele, tõusis ta istuli. See pidi olema Rain. Aga Pille ei suutnud temaga silm silma vastu seista. Ta tõmbas ennast kerra ja oli vaikselt. Tuli oli kustutatud. Küll ta ära läheb.

"Pille?" Pille ei saanud naisehäälest algul arugi, nii veendunud oli ta, et koputaja on Rain. Siis ta taipas, et öeldi tema nime, ja ta tundis hääle ära. See oli Katrin, Pille parim sõbranna. Nad olid esimesel aastal kahekesi ühes toas elanud. Aga Pillel ei olnud praegu tahtmist mitte kedagi näha, isegi mitte Katrinit. Ta tahtis ainult, et ta üksi jäetaks.

Veel üks kõhklev koputus. Pille kuulis Katrinit veel korra vaikselt oma nime hüüdmas ja siis ära minemas. Äkitselt tundis Pille vajadust teise inimese järele. Võib-olla mõistmise järele, aga võib-olla lihtsalt kellegi järele, kelle õla najal nutta. Lamamine üksinda pimedas koos oma mälestustega ei tundunud enam õige.

Pille heitis jalad hooga voodist välja ja kobas kottpimedas hommikumantlit. Saanud selle endale ümber keeratud, astus ta ukse juurde, avas selle, pistis pea valguse kätte ja pilgutas ägedalt silmi.

"Kati!" hüüdis ta vaikselt koridori. Katrinit polnud näha. Pille sulges silmad. Ta oli kaotanud ka Katrini. Tundus, et täna on inimestest ilmajäämise õhtu. Ta langetas masendunult pea. Miks ma ometi kohe ust ei avanud? Küll ma olen loll.

Pille avas silmad, valmis minema tagasi oma armetusse üksildusse. Heitnud viimase pilgu koridori, nägi ta Katrinit eemale minemas. Katrin kandis kaenla all paksu õpikut ja lonkis äraolevalt, pilk maas.

"Kati!" hüüatas Pille. Katrin pööras ringi.

"Pille? Ma mõtlesin, et sind ei ole. Ma olin just teel puhketuppa. Kas tahad ka tulla? Magasid või mis? Ma koputasin. Mis lahti on?" Seda küsis Katrin jubapäris lähedale jõudnuna, märganud Pille nutetud nägu.

Pille lükkas ukse lahti, kutsudes sõbranna sõnatult sisse.

"Kas sa olid pimedas ja nutsid? Mis juhtus?"

Katrini läks sisse ega pannud tuld põlema. Ta tundis, et sõbranna tahab pimedas olla. Pille laskis ukse kinni vajuda, mattes mõlemad pimedusse. Ta kuulis voodit kriuksatamas, kui Katrin istet võttis, seljaga vastu peatsit nõjatudes.

Kehatu hääl voodi lähedalt ütles:"Asi on Rainis, eks? On ju? Te läksite lahku?"

"Jah." Sõna lämmatas Pillet. Ta ei suutnud veel selle mõttega leppida. "Mul on nii kahju. Sa armastasid teda väga, eks?"

Pisarad purskasid Pillel silmist. Sõnad jäid kurku kinni. Ta vajus maha, pea vastu külma põrandat ja nuuksus üleni vabisedes. Läks tükk aega, enne kui ta suutis ennast koguda ja põlvili tõusta, ikka veel nuuksudes.

Ta tundis Katrini käsi enda ümbert haaramas. Pille ei olnud märganud, millal Katrin voodi pealt ära tuli. Ta heitis ennast tänulikult sõbranna embusse, saades lohutust selle lähedusest ja kaastundest. Katrin lihtsalt kügutas teda tükk aega. Ta teadis väga hästi, mida Pille läbi elab. Mida iga tüdruk kunagi läbi elab.

Viimaks ei tulnud Pillel enam rohkem pisaraid. Ta oli ennast tühjaks nutnud. Selleks korraks. viimase nuuksega puges ta Katrini käte vahelt välja. Katrin laskis sõbranna lahti ja ootas, et see rääkima hakkaks.

"Palun vabandust," ütles Pille. "Ma olin kindlalt otsustanud, et ma ei hakka nutma. Sa olid puhketuppa minemas."

"Sellest ei ole midagi. On tähtsamaid asju kui ajalugu. On sul nüüd parem?"

Pille noogutas. Ja taipas kohe, et Katrin ei näe teda pimedas. "Vist küll," vastas ta sõnadega.

"Kas sa tead, mida sul vaja on?"

"Mul on vaja kuuma vanni minna ja magada. Igavesti. Või kuni enam valus ei ole."

"On jah valus, aga sa pead sellest välja saama. Sa oled oma nutmised ära nutnud. Ära nukrutse üksinda. Lähme "Varjendisse"." See oli ülikooli kõrts. "Kuula muusikat. Ole inimeste seas. Me võime pundi kokku ajada, kui tahad."

"Ei. Ma ei suudaks kambaga koos olla. Läheme kahekesi. Ma ei pea midagi tegema, ega? Võin lihtsalt istuda, ilma poisteta?"

"Mitte midagi, mida sa ei taha. Ja ma vannun, et ma ei lase ühelgi kutil sind ära vedada. See on viimane asi, mis sulle praegu hea oleks."

Pille tundis Katrinit põlvili tõusmas. "Hea küll. Pane riidesse."

Laualamp läks äkki põlema, pimestades Pillet. Ta pani käe silmade ette, porisedes vaikselt hoolimatutest sõpradest. Ta ajas ennast pikkamööda püsti. Kui silmad olid valgusega harjunud, heitis ta pilgu Katrinile. See seisis ukse juures, nõjatudes seljaga selle vastu, käed rinnal risti, ja silmitses Pillet lahtiste hõlmadega hommikumantlis.

Katrin kandis kulunud teksaseid ja ülikooli svütrit. Tema juuksed olid hobusesabaks kokku seotud ja ta oli kergelt meigitud. Pille küsis: "Kas sa lähed niimoodi?"

"Ma ei lähe meestesse," ütles Katrin õlgu kehitades. "Me ei tee täna meestega mingit tegemist. Jääb sulle meelde? See kehtib ka minu kohta." Ta keeras uksenuppu. "Ma ootan koridoris. Püüa enne hommikut valmis saada, eks?"

"Sa ei pea ära minema," ütles Pille.

"Ma ei lähe ära, ma ootan siinsamas väljas."

"Ole normaalne, me magasime terve aasta samas toas. Ära mine kuskile."

Pille laskis hommikumantlil maha kukkuda. Siis korjas ta kiiruga pesu põrandalt üles ja pani selga. Ta oli täna kandnud oma kõige napimat rinnahoidjat ja püksikesi. Raini pärast. Aga ta ei viitsinud hakata midagi muud otsima. Katrin kergitas kulme. Ta oli ukse jälle kinni pannud. Ta tundis end riideid vahetava Pillega kahekesi pisikeses toas olles natuke ebamugavalt. Kui nad olid esimesel aastal tuba jaganud, olid nad alati selja pööranud, püüdes anda teineteisele nii palju privaatsust kui suutsid. Häbelik Katrin oli tollal Pillele selle eest tänulik olnud.

"Sa ei saanud vist ikka päris hästi aru, milleks me välja läheme," ütles Katrin Pille pesu kommenteerides.

"Ma tean. Nad olid lihtsalt käepärast. Sa ütlesid, et ma teeks kiiresti. Ma isegi ei tea, kas mul on midagi muud puhast."

Pille tiris jalga paari kortsus siniseid teksaseid, haaras toolilt siidpluusi, nööpis selle kiiruga kinni ja toppis püksi. Siis vaatas ta uurivalt mööda tuba ringi, kuni leidis paari puhtaid valgeid sokke. Katrin vaatas vaikides, kui Pille tossud jalga lükkas ja ennast peeglist vaatas. Pille hüüatas. "Oo õudust, milline ma olen!"

"Sa näed väga kena välja," ütles Katrin süütul häälel.

"Kas sa laseksid mul niimoodi kõrtsi minna?"

"Sul poleks olnud probleeme pealetükkivate poistega." Katrin ei suutnud irvitust varjata.

"Persse!" Pille kammis kiiruga juuksed. "Värvima ma ei hakka, aga näo pean küll ära pesema." Põskedel oli selgesti näha pisarajälgi ning silmad olid punased ja paistes.

Ta haaras võtmed ja käekoti ning nad astusid välja koridori. Pille keeras ukse hoolikalt lukku. Kui nad möödushid tualettruumist koridori lõpus, läks ta sisse ja hõõrus nägu veega. Alles tüki aja pärast jäi ta enda peegelpildiga rahule.

Tahtmatult läksid mõtted jälle Rainile ja ta hoidis pisaraid tahtejõuga tagasi. Ta nõjatus kraanikausi vastu ja hingas mõned korrad sügavalt. Katrinil oli õigus. See tuleb talle ainult kasuks, kui ta kuulab kõva muusikat ja joob ära paar kokteili. Inimeste keskel olemine on parem kui isegi riietuda viitsimata pimedas toas kössitamine ja Rainist mõtlemine. On vaja mõtted mujale juhtida.

Pille töukas ennast kraanikausist lahti ja läks Katrini juurde koridori. Nad panid käed vangu ja kõndisid välja sooja kevadöhe. Kui nad sisenesid lärmakasse kõrtsi, osutas Katrin tagapool asuvale lauale. Muusika oli vali. Parajasti mängis ansambel "Frankie Goes To Hollywood" kaheksakümnendate algusest. Kõrtsis oli paksult rebaseid, kes keerlesid tantsupõrandal tulede all. Joobnud häälte koor röökis üle valjuhääldite kaasa laulusõnu: "Relax. Dont do it. When you want to come! " Pillele tundus, et ta teab seda laulu. Katrin kummardus üle laua ja karjus üle muusika: "Mida sa jood?"

"Quick Orgasmi."

Katrini muigas ja tõusis püsti. Ta murdis endale pikkamööda teed baarileti suunas, vahetades paar sõna tuttavatega. Pille pööras tähelepanu tagasi tantsupõrandale. Ta ärkas mõtetest alles siis, kui Katrin libises tagasi oma istmele, pannes kaks klaasi lauale. Nad lõid kokku ja Pille kulistas poole oma joogist kohe alla.

"Hei, pea piiri! Ma ei taha sind süles koju tassida," ütles Katrin üle muusika.

"Ära pabista, ma ei joogi rohkem kui selle ühe."

Katrin noogutas rahulolevalt. Algas mingi REM-i lugu. Pille märkas oma keha muusika rütmis õõtsumas. Ta võttis veel ühe lonksu kokteili, veeretades seda keelel ja nautides maitset. See oli asi, mille Rain oli talle õpetanud. Pille oli üllatunud sellest, kuidas ta oli toite ja jooke lihtsalt sisse ahminud, õieti märkamatagi, kuidas nad maitsesid. Aga kui sa võtsid hoo maha ja tõeliselt maitsesid toitu, oli see lausa elamus. Isegi kui see oli midagi lihtsat, kasvõi salat või friikartulid. Pille raputas pead, püüdes mõtet peast minema ajada, ja vaatas Katrinile otsa. Ta taipas, et Katrin oli tabanud ta tükk aega äraoleva kaugusse vahtimas.

"Mõtlesid Rainist?"

"Jah."

"Püüa elu nautida. Unusta ta ära." Katrin teadis väga hästi, et mõnikord ei ole kerge midagi ära unustada.

Laul lõppes. Algas "New Orderi" laul "Bizarre Love Triangle ". Täna vist oligi 80ndate muusika päev. Pille sulges silmad ja laskis rütmil ennast haarata, taibates laulupealkirjas peituvat irooniat, kuid püüdes seda eirata.

Ta tundis puudutust oma õlal. Ta pöördus ja avas silmad. Katrin seisis tema kõrval ja karjus üle muusika:

"Lähme tantsima. Sa tahad ju? See teeks sulle head."

Pille noogutas ja tõusis püsti. Ta võttis veel ühe lonksu, peaaegu tühjendades oma klaasi, ja järgnes siis Katrinile. Nad tungisid hüpleva massi keskele. Pille tundis, et alkohol hakkab pähe. Vilkuvad tuled panid natuke pea pööritama. Bassitümps tungis talle kopsudesse ja "New Order" haaras kontrolli tema keha üle. Ta sulges silmad ja laskis muusikal ennast liigutada, jalad kergelt üle põranda liikumas, käed vehkimas ja puusad keerlemas. Pille avas silmad ja nägi Katrinit samamoodi nagu temagi muusika taktis pöörlemas.

Ühtäkki tundis Pille, et hakkab jälle nutma. Ta tundis, nagu polekski ta kõrtsis keset tantsumöllu, vaid vaataks kõike kusagilt kaugemalt. Vilkuvad tuled tegid pildi veel ebatõelisemaks. Pille raputas pead. Katrin oli ainult mõne sammu kaugusel, endistviisi liikumas laulu "Bizarre Love Triangle" viimaste taktide järgi. Pille aga justkui ei kuulnudki muusikat. Bass tümpsus ikka kõhus, aga helid kõrvadeni ei jõudnud. Kõik tundus nii sürrealistlik. Pisarad hakkasid jälle voolama. Tal oli imelik tunne. Mitte purjus, vaid kuidagi tühi, melanhoolne. Pille ei suutnud meenutada, et ta oleks ennast kunagi nii tundnud.

Ta vaatas, kuidas pala lõppes ja muusika sulas järgmisse laulu. Ta nägi Katrinit enda poole kõndimas. Laulu vahetudes tuli muusika ühtäkki selgelt Pille teadvusse tagasi. Teda haaras mingi mälestus keskkoolipeost. Pille kuulas tuttavaid meloodiakäike ja viimaks tuli talle lugu meelde. Ansambli nimi oli "Ultravox" või midagi sellist. Pille seisis liikumatult, kui Katrin päris tema juurde tuli ja üle muusika hüüdis:

"Pille! Kallis! Mis sul on?"

Pillel jooksid pisarad mööda nägu alla. Ta ei vastanud, vaid pani lihtsalt käed Katrini kaela ümber ja sulas muusikasse. Kõheldes pani ka Katrin käed sõbrannale ümber ja laskis tal jälle oma õlal nutta.

"Dancing With tears in my eyes..." kõlas valjuhäälditest. Nad kiigutasid teineteist aeglaselt, ümberringi samamoodi aeglaselt keerlevate tudengite sein. Mõned purjus. Mõned õnnelikud. Mõned kurvad. Mõned armunud. Mõned, kes ei tundnud mitte midagi. Valgust peaaegu polnud ja keegi ei pööranud vähimatki tähelepanu kahele tantsivale tüdrukule.

"Dancing. With tears in my eyes, Weeping for the memory of a life gone by..."

Katrin tõmbas Pille rohkem enda ligi. Ta tundes, kuidas sõbranna keha nuuksetes vappus. Ta ei olnud kunagi naisega aeglast tantsu teinud. tundnud, kuidas rinnad hingates üksteise vastu liiguvad. Ta tundis Pille keha soojust, tema pisaraid oma põse vastas, tunnetas sõbranna leina. Talle tulid ka endale pisarad silma. Lihtsalt kaastundepisarad.

"Dancing. With tears in my eyes..." Kui aeglane laul lõppes, tõmbus Pille õrnalt eemale, käed lõdvalt Katrini kaela ümber, pisarad ikka veel nägu mööda alla voolamas. Pikkamööda liigutas ta pea Katrini poole. Ja Katrin märkas oma pead pikkamööda Pillele lähenemas. Needolid mõlemal pisarad silmis, kui nende huuled esimest korda kohtusid...