Täiesti hingetuna sööstsin sinise vaibaga kaetud treppi mööda üles auditooriumi. Ma olin neetult palju hiljaks jäänud, kuid lootsin siiski veel vaba istekohta leida. Müügipsühholoogiat lugeva professor Sandi loengutel oli alati palju kuulajaid ja ma olin enda peale lausa pahane, et olin linnas nii palju aega raisanud.

Enne auditooriumi sisenemist kohendasin veel kiiresti oma kostüümi ja soengut. On ju laitmatu välimus iga hea müüja põhikapital. Sageli on see kooli lõpetamisel isegi tähtsam kui erialane kompetentsus ja kõneosavus. Suur uks avanes hääletult. Sisenesin vaikselt tohutusse saali, kus istus umbes paarsada inimest. Vana harjumuse järgi rehkendasin kiiresti välja, kui palju pappi professor Sand täna teenib. Lõppude lõpuks ei maksnud me ju seminari eest lepalehtedega! Kahesaja inimese pealt teenib professor rohkem kui mina terve aasta jooksul! Minu pilk rändas otsivalt üle hõivatud tooliridade. Saali keskel olid mõned kohad küll veel vabad, aga ma ei tahtnud ilmtingimata nüüd, mil loeng oli juba alanud, hakata saali keskele trügima, sest see oleks teisi väga häirinud. Õnneks leidsin ühe vaba koha eelviimases reas. Kes hiljaks jääb, see ilma jääb! Ikka veel iseenda peale pahasena avasin oma mapi. Professor Sandi loengul tasus alati märkmeid teha.

Suutmata ikka veel kontsentreeruda, vaatasin pisut enda ümber ringi. Sellised loengud on väga tähtsad, sest on võimalik palju huvitavaid inimesi kohata. Ka tähtsaid persoone! Lihtsalt rumal, et ma varem kohale ei jõudnud. Nüüd võisin vaid kuklaid imetleda.

Suurem osa kuulajatest olid naised. Selles polnud ka midagi imelikku, sest naised on ju paremad müüjad. Oma loomuliku sarmiga suudavad nad meesäripartneritega asju ajades palju rohkem saavutada kui mehed. Muidugi funktsioneerib see süsteem laitmatult ainult seni, kuni enamus äripartneritest on mehed. Alles siis, kui naised peaksid selle ala vallutama, liigub pendel teise äärmisse asendisse ja siis lähevad hinda mehed kui head kauplejad. Nii see elu on. Kõik muutub. Mitte miski pole jääv. Kahju!

Sedasi omaette filosofeerides sattus mu pilk tuttavale kuklale. Lühikeseks lõigatud juuksed. Ilus kael. Ja õlad, mis ei vajanud mingeid polstreid. Jochen! See värdjas. Ennasttäis kiidukukk. Kompleksivaba ja samas raske karakteriga tüüp, kes oli selline nagu oli, ja keda tuli ka sellisena võtta. Või mitte võtta. Peale selle oli ta veel neetult erutav. Ma kohtusin Jocheniga kahe aasta eest mingil üritusel. See mees vallutas mu käigult, ilma et ma oleksin jõudnud aduda, kuidas see kõik juhtuda võis. Kui ma nüüd kõigele sellele tagantjärele mõtlen, siis võis see olla tema vahetu otsekohesus. mis mulle kõige rohkem mõjus. Mis see ka oli, kuid tookord maandushime juba lõunavaheajal voodis. Kõigest mõni tund pärast meie tutvumist olime jõudnud voodisse, kus tema osavad käed lükkasid üles mu õhukese pluusi ja mudisid ahnelt mu rindu. Mu reied põimusid nagu iseenesest tema puusade ümber ja ta tõukas oma riista mu püksikuid kõrvale lükates mulle sisse. Ma oleksin nagu hüpnoosi all olnud.

Aga õigupoolest ei tahtnud ma enam seda meenutada. Veel vähem pärast seda, kui Jochen mu maha jättis. Meie kirglik ja tormiline suhe kestis täpselt neli kuud. See oli suhe, mida ma mitte kunagi ei unusta ega taha unustada. Sellegipoolest oli ebameeldiv teda siin jälle näha. Kuigi ma olin vähemalt oma peas temaga lõpparve teinud, siis kripeldus mu alakehas karistas mind iseendale valetamise eest. Oma peas ei suutnud ma minevikku olematuks teha, minu keha aga jääb alati Jochenit meenutama.

Pärast seda, kui ma Jochenist lahku läksin, täpsemalt, pärast seda, kui ta mu kõrvale heitis nagu tarbetuks muutunud eseme, algas mul tõeline leina-aeg. Pidin ennast kokku võtma, endasse süüvima, et mitte oma iseteadvust kaotada. Ma pidin leidma teise mehe, kellele ma oleksin saanud tõestada, et ka minul on väärtusi. Et ma pole mingi õllepurk, mis avatakse, juuakse tühjaks ja visatakse minema. Selleks meheks oli Richard, kes oli äraütlemata sümpaatne, äärmiselt solüdne ja usaldatav. Võib-olla oleks teistel asjaoludel meie vahel kõik klappinud, kuid Richard ilmselt tunnetas, et ta astus mu ellu kellegi teise mehe aseainena. Seepärast oli ka suur viga ühisesse korterisse kolida. Ühel ööl, kui me parasjagu armatsesime, kutsusin teda hajameelsusest Jocheniks. Siis sai tal mõõt täis. Ta pakkis asjad kokku ja tegi jäädavalt minekut. Kui aus olla, siis olin ma talle selle eest väga tänulik, sest ma oleksin ta elu lihtsalt ruineerinud. Ja seda ainult sellepärast, et ma ise vajasin eneseteostust armastatud partneri läbi.

Valju häälega lausutud sõnad äratavad mind mõtetest. Seminari esimene neljandik on möödas. Uksed avati kohvipausiks, kuid ma polnud veel sõnagi paberile pannud. Vähe sellest, minu teadvusesse polnud jõudnud üksi sõna loengust. Siis vajusin kokku. Jochen! Ta ei tohtinud mind siit leida. Igal juhul mitte pärast kõiki neid minu ponnistusi tema teelt jäädavalt lahkuda. Mitte pärast seda, kui ma lohutust otsides Richardile nii palju haiget olin teinud. Ma lahkusin kiiresti oma kohalt ja suundushin sinna, kus oli inimesi kõige tihedamalt koos. Mu süda vasardas meeletult, mis mind eriti pahandas. Kas ma ei sarnanenud väikese lapsega, kes koleda musta onu eest põgeneb? Kas ma polnud mitte küllalt vana ja avatud selleks, et lihtsalt Jocheni juurde astuda ja temaga normaalselt vestelda? Ei! Ma ei olnud seda ja ma ei tundnud ennast sellisena.

Jochen oli ainulaadne elamus mu elus. Lummav, atraktiivne, unelmate prints, keda iga naine otsib. Ma olin ta leidnud, kuid ta ei tahtnud mind - vähemalt mitte kogu eluks. Ja kui nad surnud ei ole, siis piinab tema temakest edasi. Hahaa, naljakoht, kas pole?!

"Halloo, Agnes!"

Mul jäi süda seisma. Minu muidu nii enesekindel ja iseteadev hääl muutus ühtäkki lapsikuks ja allaheitlikuks.

"Halloo, Jochen."

Minu ees seisis mees, kelle tugevate käte vahel olin unustamatuid kiresööste kogenud. See oli mees, kes suutis üheainsa öö jooksul minu kehast ja luudest kogu elujõu välja imeda. See oli mees, kes suutis mind sagedamini rahuldada, kui ma seda soovida oleksin osanud. See mees näitas, et rahuldamine on midagi enamat kui lihtsalt orgasmini jõudmine.

Kui ma nüüd tema tumedatesse säravatesse silmadesse vaatasin, teadsin, et ma ei kohta enam eales meest, kes suudaks saavutada seda, mida tema on saavutanud. Ükski mees ei suudaks muuta mu keha selliseks egoistliku lõbujanu tööriistaks, nii nagu seda tegi Jochen.

"Mis sa siin teed?" esitasin talle rumala küsimuse.

Ta ei olnud muutunud. Tema naeruvoltidel oli mulle endiselt sama maagiline mõju kui varem.

"Ma olen siin, sest lootsin sind kohata, Agnes."

Endiselt sarmantne valetaja! Kuigi ma teadsin, et ta valetas, läksid mul jalad nõrgaks ja ma soovisin väga, et mu mõistus tema valesid usuks. See oli täiesti ülelügne soov, sest mu teadvus oli juba ähmastunud. Minu kaine mõistus ja Jochen olid kaks eri maailma. Kus oli üks, seal polnud teisele enam kohta.

"Ma kaotasin su silmist, Agnes," ütles ta, ilma et oleks isegi punastanud.

"Ma ei usu sind, Jochen," vastasin mina. Ma polnud talle ilmselt veel andestanud. Veel mitte...

"Kuid see on tõsi," jätkas ta valetamist ja manas näole naeratuse, millega ta oli mind ikka ja jälle lummanud. Midagi lisamata ulatas ta mulle kohvitassi. "Üks lusikatäis kohvi, kaks korda vasakule, üks kord paremale segada. Palun väga." Need naljad ja võtted kuulusid tema trikivaramusse.

"Tänan."

Ma rüüpasin lonkshaaval kuuma kohvi. Minu sisemuses pulbitses võitlus. "Vaata ette, mida sa teed, Agnes!" hoiatas mind südametunnistus. "Sa tead, millega riskid, kui sa nüüd ettevaatlik ei ole."

"Ma tean seda niigi!" vastas libiido trotslikult. "Mis siis selles kõiges nii hirmsat on?"

"Sa maandud temaga jälle voodis!" Minu südametunnistus oli mu libiido kergemeelsusest shokeeritud.

"Kas sa ei mäleta, kui sitasti sul läks. kui ta sind maha jättis? Sa pole ju siiani sellest üle saanud."

"Ma ei leia enam kunagi sellist meest nagu tema!" hädaldas libiido. "Kindlasti leiad. Maailmas on miljoneid mehi. Kindlasti on nende hulgas ka selliseid, kes on voodis sama head kui Jochen ja keda sa võid usaldada ja kes on vabatahtlikult valmis teie kooselu kindlustama."

"Kas sa oled selles veendunud?" küsis libiido kõhklevalt.

"Ma olen selles kindel !" vastas südametunnistus triumfeerivalt.

"Sellest ei piisa. Kas sa saad mullr seda ka garanteerida?" jätkas libiido jonnakalt.

"Või garanteerida!" pilkas südametunnistus.

"Mida on selles maailmas üldse võimalik garanteerida?"

"Järelikult sa ei saa seda garanteerida?"

"Ei, garanteerida ma seda ei saa." "Miks tahad sa mind siis tagasi hoida, miks ma ei või kas või üks kord Jochenit nautida?" küsis libiido.

"Sellepärast, et hiljem teed mulle jälle etteheiteid haavatud tunnete pärast."

Südametunnistus vaikis hetkeks. Ta nägi, et see polnud õige argument Mõni hetk hiljem jätkas ta juba armastusväärsemalt: "Ma tahan takistada, et sul hiljem jälle halvasti ei läheks. Ma tahaksin vähemalt sinu tähelepanu hädaohtudele juhtida."

"Selleks sa ju oledki!" naeris libiido valju häälega.

"Et sinule ka alati viimane sõna peab jääma," pahandas südametunnistus.

"Selleks ma siin ilmas olen!"ütles libiido valjusti naerdes.

"Millest sa mõtled?" küsis Jochen.

"Ma lihtsalt küsisin endalt, kas sul oleks tahtmist koos minuga minu tuppa minna?"

Sel hetkel ma teadsin, et mu silmad särasid nagu noorel nugisel. Ühtäkki oli kõik nii nagu tookord ja ma uskusin liiga kergemeelselt illusiooni, et nii ka jääb. Sõnagi lausumata, kuid lummav naeratus endiselt huultel, järgnes Jochen mulle läbi rahvahulga.

Kui me professor Sandist möödusime, silmitses ta meid hetkeks skeptiliselt, kuid hakkas siis muhelema. "Ma loodan, et ma näen teid vähemalt homme!" Professor oli tuntud oma sarkasmi poolest, mida keegi talle õigupoo- lestpahaks ei pannud. Kergelt kohmetudes naeratasin vastu. Kuid ma ei tahtnud enam kaua oma kahtlustega võidelda. Ma ei tahtnud oma südametunnistusele anda võimalust täistuuridel töötava libiido üle võitu saavutada. Ma liikusin peaaegu joostes ja ma ei tundnud ennast sugugi lapsikuna. Ma teadsin, et see, mis nüüd juhtub, kompenseerib kasvõi osaliseltki minu eelmised ja tulevased kannatused. Olen selles kindel!

Lõpuks jõudsime minu tuppa ja Jochen surus mu tugevasti enda vastu, et suruda oma ahned huuled minu suu vastu. Ma tundsin ennast äkki nagu mikrolaineahjus. Ühe hetkega hakka mu veri keema. See põletas kui laava mu artereid, pani tuikama mu meelekohad ja punduma huuled, mis ahnelt Jocheni keelt imesid. Kuum laine jooksis mul üle selja ja tahtmatult surusin oma puusad vastu Jochenit, tehes ringikujulisi liigutusi. Ma tajusin iga oma kuklakarva, tundsin, kuidas nad püsti tõusid, kui hullumeelselt erutav kripeldus üle mu pea levis. Nagu fuuria kiskusin ma Jochenil ülikonna seljast, avasin tema särgi, sellel peaaegu nööpe eest rebides, et hetk hiljem suruda oma küüned tema rinda. Pikad punased trübud Jocheni ihul olid minu talitsematu kiresööstu tagajärjeks. Need kriimustused andsid samas tunnistust minu vihast selle mehe vastu, keda ma nii väga ihaldasin, ja kes oli mind oma jalge ette heitnud, nii et ma ilma sellise käitumiseta enam elada ei suutnud. Minu pikad küüned kraapisid tema rinda, jättes tema nahale pikki veriseid triipe. Mida tugevamalt ma kraapisin, seda kindlamalt surus ta mind enda vastu, seda metsikumaks muutus minu himu. Ma surusin oma küüned tema kannikatesse.

Sel hetkel lükkas ta mu jaki ja rebis selle mu õlgadelt, nii et ma sain veel vaid vaevu käsi liigutada. Üheainsa liigutusega rebis ta mu särgi puruks. Minu paljad tissid pääsesid vabadusse, kus neid ootasid Jocheni ahned käed, mis neist jõhkralt kinni haarasid, hoolimata vähimatki õrnast kohtlemisest. Tema haare tekitas mulle valu, mis aga hetk hiljem naudinguks muutus. Naudinguks, mis suurenes sel määral, et muutus taas valuks. Tema pöidlad silitasid kindlalt minu rinnanibusid, mis hõõgusid kui tules. Üha metsikumalt imesin ma tema keelt, mille ta oli mulle sügavale suhu surunud. Ma hoidsin mõlema käega tema kõva pulseerivat peenist. Hüvasti südametunnistus, ma näen sind homme!

Jochen lükkas mu seeliku üles, haaras püksikutest kinni ja tõmbas need pooleks. Mu armugrott oli himust löhkemas. Hetkegi kõhklemata pistis ta oma viis sõrme mu jalgevahele. Pundunud ja märgunud pilu avanes. Ma janunesin ainult selle järgi, et Jochen oma sõrmed lõpuks sügavamale lükkaks. Mu reied värisesid erutusest. Lasksin kiiresti Jocheni riistast lahti jahaarasin tema kaela ümbert, et mitte pikali kukkuda.

Richard oleks mu keha tundide kaupa õrnalt hellitanud, suutmata siiski pakkuda kasvõi murdosagi sellest, mida Jochen oma äkkrünnakuga suutis. Ma lähenesin oma esimesele orgasmile ja kergitasin rinda, et Jochen pääseks paremini mu tisse hellitama. Jõuliselt ja pantri painduvusega tõstis ta mu üles ning tassis seina ääres asuvale suurele kirjutuslauale, teades, et olen iga hetk lõpetamas. Ma ei jõudnud veel j ahedale puuplaadile potsatada, kui ta lükkas mu reied nii üles, et need peaaegu puudutasid mu õlgu. Tema vända ots kõikus mu armugroti ees, kõditades aeg-ajalt mu häbemekarvu. Ma tagusin talle rusikatega vastu rinda, et ta lõpuks ometi minusse siseneks.

"Nüüd!" anusin ma teda, olles ise meeletust himust hingetu.

"Jah, nüüd!" hüüdis Jochen ja lükkas oma riista mulle sisse. Ma sain esimese orgasmi juba siis, kui ta ei olnud mulle veel lõpuni sisse lükanudki. Selle mõne sekundi jooksul täitus mul see, millest on unistanud iga naine. Kõik me oleme unistanud nii suurest erutusest, et orgasm saabuks juba suguti sissevümisel. Jochen ei andnud mulle vähimatki võimalust maha jahtuda, sest alles nüüd sai ta hoo sisse. Ja millise veel! Ma pidin kogu jõust kätega laust kinni hoidma, et ta mind vastu seina ei pressiks. Jochen hoidis oma kätega mu rindadest ja ma nägin nagu läbi uduloori enda ees tema musklilist rinda, higipiiskadega kaetud lamedat kõhtu ja minu jalge vahel liikuvat vänta, mida ta jõuliselt edasi-tagasi liigutas. Ta oli mind sõna otseses mõttes hingetuks keppinud.

Sügaval minu sisemuses mässas torm ja ma olin juba valmis saama teist, veel tugevamat orgasmi. Avasin silmad, et oma naudingut veelgi suurendada, silmitsedes samal ajal Jocheni rinda, kus iga muskel teravalt välja joonistudes mängis.

Ma teadsin, et nüüd saab ka tema oma jao. Mul jäi hing kinni ja ma tundsin, kuidas tema mahlad minusse voolasid. Ma nägin, kuidas Jocheni pinge järgi andis ja tema jõuline keha lõtvus.

Oli alles varajane pärastlõuna ja me kasutasime selle ära. Aeg-ajalt andis mu südametunnistus endast märku ja küsis minult, mis homme saab. Kuid minu libiido ei tahtnud homsest midagi teada ja tegeles veel ka õhtul Jocheniga, kes teda ikka ja jälle üles küttis. Alles kella kolme paiku öösel lah- kus ta minu segamini paisatud voodist ja toast. Ma tahtsin talt küsida, kas me teineteist veel näeme, kuid mul oli hirm tema ausa vastuse ees.

Järgmisel hommikul lahkusin toast üsna vara, et saada auditooriumis head kohta. Kohal oli ainult professor Sand.

"Kas ma olen tõepoolest esimene?" küsisin mina.

"Ei," vastas ta. "Jochen Roth oli siin juba kolmveerand tunni eest ja vabandas, et ei saa täna tulla. Ta pidavat Dresdenisse sõitma. Tal olevat seal väga tähtis kohtumine."

Professor Sand silmitses mind pisut kaastundliku pilguga ja süvenes siis oma paberitesse.

"Ma ju ütlesin sulle!" pilkas mu südametunnistus.

Kuid mu libiido, meenutades ikka veel äsjaseid naudinguid, naeratas mu südametunnistusele ja ütles unelevalt: "Meenuta mulle parem seda kohtumist."