Olin oma mehega olnud juba kümme aastat abielus. Tal on sõber Marko, kes on juba aastaid minu suhtes väga tähelepanelik. Oleme palju kordi seltskonnas koos olnud. Vahel juhuslikult, vahel teadlikult.

Algas minu lugu niimoodi, et ükskord läksime sõbrannadega välja lihtsalt lobisema ja tantsima. Korraga märkasin, et klubi uksest tuleb sisse Marko koos paari sõbraga. Kuna me olime ju tuttavad, siis istusid nad meie lauda. Seltskond leidis kiiresti ühise keele ja kippus päris lõbusaks minema. Jõime mõned kokteilid ja läksime tantsima. Olime kaks tantsu teinud, kui ma adushin, et Marko on võrratu. Kõik see, kuidas ta oskab silma vaadata ja naeratada, õrnalt ümbert kinni hoida ja hästi maheda häälega komplimente kõrva sosistada. Kuna klubi hakati juba sulgema, oli selleks korraks aeg lahku minna.

Järgmisel korral kohtusime ühel tantsuõhtul, kuhu mu abikaasa lubas mul minna sõbrannaga, kuna oli ise väsinud. Seekord oli ka Marko juhuslikult seal, kuid hoopis teiste tüdrukutega. Märgates mind, kutsus ta mind tantsima. Kordusid jälle kõik väga pead sassi ajavad tunded. Tajusin üha selgemini, et erutun juba sellest, kui meie kehad tantsu ajal teineteise vastu lübuvad ning ta aeg-ajalt mu kõrva midagi õhkas ja üritas kogu aeg suudelda. Marko käed libisesid mu seljal üles ja alla ning vahepeal sasisid juustes. Lõpuks istusime pimedas baari nurgas, suudlesime meeletult ja ta masseeris ükshaaval mu sõrmi. Kui Marko jõudis abielusõrmuseni, tõmbas ta käe ära nagu tahtnuks seda ära kiskuda, ise öeldes: "Ma ei saa aru, miks me ei võinud varem kohtuda... Sa tead ise ka, et kui sul poleks seda rõngast, oleks kõik juba ammu teisiti...

Järgmine kord kohtusime ühe sõbranna sünnipäeval. Seekord oli päris kõva pidu, jõime küllaltki palju kangemat kraami, mis tegi muidugi oma töö. Südaöö paiku läksime päris pööraseks. siiani olime teineteise järgi janunevaid kehasid tunda saanud vaid läbi riiete. Nüüd tutvus (vähemalt Marko) minu kehaga päris lähedalt. Mäletan seda, kuidas ta suudles mu rindu ja libistas keelega kõhult kaelale ja aina rääkis midagi magusat kõrva, mis kõik kokku mõjus nagu unerohi.

Lõpuks mul polnud enam õieti midagi seljas ja me uinusime. SEDA seekord ei juhtunud, sest nagu ta ise ütles, ei teeks ta minuga midagi sellist, millest mina osa ei saaks.

Siis ükskord, täiesti ootamatult, kutsus Marko mind külla. Kogusin enne tükk aega julgust, ikkagi abikaasa hea sõber. Lõpuks läksin, sest mind ajas see segadus juba hulluks. Tahtsin asjale mingisugustki lahendust - olgu siis lõpp, krüps peale kogu sellele loole!

Marko oli mind väga oodanud, seda oli kohe näha. Elamine oli tal viimase peal, võimas eramaja, kus polnud millestki puudust. Tuba oli hubaselt hämar. Kaminas pragises lõke ja põlevaid küünlaid oli toas igal pool. Kuskil toasügavuses mängis vaikne muusika. Laual oli sampus ja puuviljad. Seisin seal toa uksel pisut kohmetunult, ta tuli ja embas mind. Eneselegi märkamatult, järgmisel hetkel me juba tantsisime. Laul lõppes ja me läksime teineteist kallistades ja suudeldes pehme nahkdiivani poole. Ta valas sampust ja ütles: "Võtame meie kahe tänase õnne terviseks!"

Jõime pokaalid tühjaks ja rääkisime kaminaja küünlatule valgel oma suhet selgeks. Saime ju mõlemad aru, et see peab lõppema enne, kui minu mees sellest teada saab. Ei tahaks talle niimoodi haiget teha, kuna elame hästi.

Siis ta tõusis ja arvas, et olen kuidagi pinges, arusaadav, selline teemaja olukord iseenesest juba tõstavad vererõhku. Ta suudles mind ja ütles, et tule kaasa. Järgnesin talle ja me jõudsime ühte majaossa, mis tundus olevat saun. Seal oli suur mullivann. Ta ütles, et lähme maandame su stressi. Vesi mullivannis oli kehatemperatuuriga peaaegu võrdne. Mullitasime ja mõnulesime seal umbes tund aega. See protseduur maandas tõepoolest pingeid, pluss veel see, mida tema oskab naisega teha. Mängisime seal väga erutavaid keelemänge. Lõpuks kuivatasime end ja läksime elutuppa tagasi. Istusime kamina ette põdranahale end soojendama, jõime veel sampust ja ta hakkas mu kehaga uuesti mängima. Tundus, et ta tahab mind hulluks ajada. Ta võttis mind igas võimalikus ja võimatus poosis. Ta huuled olid mesimagusad ja iga ta puudutus oli nagu soe suvetuul keha läbistamas. Tema oli tõeline superarmastaja. Sellega see suhe lõppes ja see lõpp oli väga tormiline.

Sellest on nüüd möödas neli aastat. Mina elan oma perega õnnelikult edasi, meile sündis vahepeal veel üks laps ja ka Marko on vahepeal abiellunud ning kasvatab poega.

Meenutan teda vahel veel praegugi, mõnus judin keha läbistamas ja naeratus suul. Uskuge või mitte, aga see suhe lõppes tõesti sellega, et saime teineteist proovida täpselt nii, nagu me mõlemad olime juba aastaid unistanud. See oli meile mõlemale meeletult magus õppetund. Sellest on ka hea meel, kui mõistus suudab tunnetest üle olla.