Seksikas suurte rindadega punapea viskles oiates siia ja sinna. Seejuures pendeldasid tema hiiglaslikud tissid rütmiliselt ühele ja teisele poole. Alt nägi see välja, nagu paiskuksid kaks tohutu suurt lihamäge mingi salapärase jõu mõjul merelainetena edasi-tagasi. Mina lamasin kõhuli ja mu keel tantsis ennastunustavalt naise jalgade vahel. Iharalt haaras ta mu juustest ja tõmbas mind ülespoole...

"Hei, ärgake üles! Seanss on läbi. Lahkuge saalist!"

Kellegi käsi raputas mind ölast. Avasin silmad, saamata aru, mis lahti on. "Mis, kus?"

Ma ei saanud kohe aru, kus ma olen. Alles hetk tagasi lainasin ma ninapidi punapea vitus ja nüüd mingi kinosaal. Kust ma siia sain?

Rinnakas daam, kes mu kõrval seisis, naeris: "Te pole esimene, kes seda filmi vaadates magama jääb. Pole vist suurem asi film. Aga seni pole veel keegi olnud nii raske unega nagu teie!"

Ajasin ennast püsti.

"Paistab, et te nägite päris head und," lisas naine, heites demonstratiivselt pilgu minu paisunud pükstele.

"Oma peast tulevad ikka kõige paremad filmid," lisas ta muiates, pööras ümber ja läks puusi hööritades minema.

"Kahju küll, aga te peate kuskil mujal edasi magama," hüüdis ta mulle kaugemat väljapääsu lukku keerates.

"Mis te siis unes nägite?" küsis ta pilkaval häälel, kui ma vastamata teise väljapääsu poole läksin.

Piinlik oli see olukord küll, sest erektsioon ei tahtnud kuidagi ära minna. Naise narritused mõjusid kuidagi erutavalt, seda enam, et ta oli päris kena. Vaju nüüd alla, käskisin mõttes oma munni. Erektsiooni ei näidata avalikus kohas, isegi mitte siis, kui pealtnägijaid on üksainus.

"Ma tulen ka koos teiega välja ja panen ukse lukku," hüüdis naine selja tagant. Jäin seisma ja vaatasin tagasi, märgates, et tema ümaraid vorme oli nüüd näha hoopis paremini kui enne, sest ta oli paar pluusinööpi lahti teinud. Ilmselt ei soovinud ta, et mu väike sõber alla vajuks. Võib-olla soovis ta asuda punapea kohale minu unenäost.

Minul ei olnud selle vastu midagi. Ehkki naine oli minust natuke vanem, oli ta ilusa kehaga. Lisaks suurtele kõvadele rindadele olid tal ka päris kenad sääred ja tagumik. Ta ei paistnud märkavatki, et mu pilk olid vangistatud tema avatud pluusikaelusesse.

"Oled sa nüüd jälle reaalsuses tagasi?" küsis ta, kui oli minu juurde jõudnud. Sel hetkel kukkus tal võtmekimp käest maha - selja taha.

"Oh mind, käpardit," ütles ta teeseldud pahameelega, pöördus ringi ja kummardus võtmeid üles võtma. Muidugi ei kummardanud ta lihtsalt niisama. Ta kummardus nii, nagu peab kummarduma naine, keda mees selja tagant vaatab. See tähendab põlved koos, et seelik saaks võimalikult kõrgele nihkuda.

Aga mida teeb härrasmees, kui daamil midagi maha kukub? Kummardub loomulikult allapoole, et mahakukkunud asi üles võtta. Seda ma tegingi, kuid ma ei kummardunud lihtsalt niisama. Ei, ma kummardushin nii, nagu kummardub mees, kellel on võimalus naise seeliku alla piiluda.

Nii ma siis piilusin. Põhjalikult ja mõnuga. Naine märkas seda. Tema näole ilmus võidukas naeratus, sest minu jahmunud näost sai ta aru, et olin märganud, et tal ei olnud pükse jalas.

"Seda sa vist ei oodanud, poisu, mis?"

Oskamata midagi vastata, tõusin aeglaselt jälle püsti.

"Nägid siis ilusat und või?" võttis naine poolelijäänud teema jälle üles.

Vaatasin talle otsa ja mu silmad kohtasid tema väljakutsuvat pilku.

"Tahad sa tõesti teada, mida ma unes nägin?" võtsin väljakutse vastu.

"Noh, ma oskan nügi enam-vähem arvata, mis seal oli," vastas naine naerdes. "Küllap oli sel midagi tegemist sellega siin all," Iisas ta väikese pausi järel, sirutades käe välja ja paitades üle mu pükste.

Minu väike sõber reageeris sellele ootamatule puudutusele sama ootamatu võpatusega.

"Tema ei maga vist kunagi," märkis naine kätt teeseldud ehmatusega tagasi tõmmates.

"Aga sul ei ole vaja teda karta," ütlesin talle otsa vaadates. "Ta ei hammusta."

"Ma tean küll, et see asi ei hammusta. Ega ta koer ei ole."

"Ei, ta ei ole koer. Aga talle meeldib sellegipoolest, kui teda silitatakse."

"Kellele ei meeldiks, kui teda silitatakse? Minul on seal sinu koera kohal väike kiisu, kes ei ole küll päris kiisu, kuid kellele ikkagi meeldib. kui talle pai tehakse."

"Aga küsi siis tema käest, kas ta tahaks äkki minuga kassi ja hiirt, või õigemini kassi ja koera mängida."

"Ma juba küsisin. Ta tahab," vaatas naine mulle väljakutsuvalt otsa.

"On sul mõni koht, kuhu me võiksime minna." küsisin mina.

"On küll. Siinsamas."

Nähes minu kohmetust, küsis naine kelmikalt: "Mis on? Kas on liiga vähe ruumi või?"

Nende sõnadega haaras ta kahe käega peaaegu lahtinööbitud pluusist ja paljastas kiire liigutusega rinnad.

Ta kummardus ette ja pöördus minu munni poole: "Kas nad meeldivad sulle, mis?"

Järgmisel hetkel läksid mu käed justkui iseenesest tema rindade küljes. Nad mudisid kahte sooja lihapalli, mis andsid minu survele küll järele, kuid jäid ometi pingule. Tõstsin rindu kõrgemale ja hakkasin neid siis kordamööda lakkuma. Mu keel käis kiiresti edasi-tagasi ja mõjus naisele nagu kuulipilduja. Iga limpsatusega oleks nagu väike elektrilöök tema kehast läbi käinud. Naine võpatas ja võpatas ning hakkas siis vaikselt oigama. Enne, kui ma arugi sain, läks kogu tema keha pingule. Naise käed haarasid kõvasti mu mehelikest õlgadest, tema kassiküüned krüpisid mind läbi särgi ja valjusti oiates surus ta end minu vastu.

"Ooh, ooh, ooh, kui hea see on! !"

Siis ta vakatas, toetus värisedes minu vastu, hingas sügavalt sisse ja päästis valla pika ohke. Sellele järgnes taas vaikus.

"See oli jube hea orgasm," ütles naine, kui ta jälle rääkida sai. "Kuidas sa nii hästi tisse limpsida oskad?"

Enne, kui ma sellele ootamatule küsimusele v astuse välja jõudsin mõelda, oli tema suu minu oma vastas ja tema käsi minu särgi all.

Edasi käis köik väga kähku. Sel ajal, kui meie keeled teineteist taga ajasid, tegid naise väledad käed mu püksirihma lahti ja päästsid väikemehe valla.

"Oo, kui suur ta on!" imestas naine pärani silmi. Aga ta ei jäänud kauaks vaatama, sest iha tema ülesköetud kehas oli juba nii tugev, et imetlemiseks ei olnud tal enam mahti. Ringi pöörates, seelikut üles tõstes ja ettepoole kummardudes lausus ta vaid ühe sõna: "Tule!"