Jalutasin mööda liivast teed. Väikesed soojad kivikesed kõditasid mõnusalt mu paljaid taldu. Keerasin näoga päikese poole ja lasin viimastel õrnadel kiirtel end paitada. Joovastav värin läbis tervet keha. Loojuva päikese saatel sammusin aeglaselt läbi pika papliallee tagasi mõisa poole. Süda hakkas kodule lähemale jõudes järjest enam kiiremini pekslema. Mõtted parunessist ja eilsest õhtust tiirutasid peas nagu keeristorm...

Olin just parunessile tema tavapärast õhtust konjakit klaasi kallamas, kui ta mind lähemale palus tulla.

"Kas sa oleksid nii kena ja seisaksid sinna kamina ette, seljaga minu poole?"

Tegin, nagu perenaine käskis. Silmanurgast piilusin korraks tagasi - graatsiline kogu istus nahkses tumepruunis tugitoolis ja ma tundsin, kuidas tema puuriv pilk mu kehal ülevalt alla libises.

"Ma ütlesin, et seisa seljaga mu poole!" käratas ta läbilõikaval häälel. Võpatasin.

Veidi aega valitses ruumis vaikus. Kuulsin vaid kaminas tule praksumist ja seda, kuidas emand konjakisõõmu peale suud maigutas.

"Võta üleriided seljast!"kamandas ta.

Kohmetute kätega sõlmisin esialgu oma valge pitsist põlle lahti ja lasin sel põrandale langeda.

"Edasi," lausus ta käredal häälel.

Nööpisin kleidi eest lahti ja libistasin tolle üle jalgade maha. Seisin õhukeses aluskleidis ja ootasin reaktsiooni.

"Nüüd keera näoga siiapoole," ütles naine.

Ümber pöörates nägin, kuidas paruness oma toolil istus, jalg üle põlve, sigaret lohakalt suunurgas suitsemas. Oma mustas ratsakostüümis, konjakiklaas käes, tõusis ta püsti ja astus mulle tasakesi lähemale, tegi mu ümber poolteist tiiru ja jäi mu seljataha seisma.

"Võta see ka seljast!" sosistas ta.

Kuuletusin. Tundsin, kuidas tuleleekide varjud mu kehal kelmikalt värelesid ja kuumusest vere soontes keema panid. Järsku libistas ta oma jaheda käega üle mu selja. Erutusevool läbis mu lahjat keha, seda lausa värisema pannes. Emanda jahe hingeõhk voogas mu juustes, kaelal, õlgadel. Ta käed olid külmavõitu, kuid samas väga õrnad, siledad.

"Sa oled väga kaunis," lausus naine õhates.

Tundsin end meelitatuna, sest keegi polnud mulle veel kunagi seda öelnud. Naeratasin häbelikult ja langetasin pilgu enda ette. Emand keeras mu enda poole. Ta näojooned olid kuidagi teravad ja peened, juuksed tumedad, palmikusse põimitud, silmad mustjaspruunid, huuled täidlased ja roosakad. Imetlesin ta kaunist rühikat keha, pikki peeneid jalgu. Parunessi õrn suudlus huultele tarretas mu hetkeks. Ta vaatas mulle pikalt silma, libistas sõrmed üle mu rindade ja muigas. Seejärel kadus ta pimedusse, jättes mõrkja sigaretihõngu õhku hõljuma...

Mõisasse saabudes nägin parunessi tavapäraselt oma toolil istumas, konjakiklaas tühjalt teenindust ootamas. Pilk perenaise silmis sädeles seekord veelgi enam.

Läksin otsejoones puhvetini ja võtsin kapist uue pudeli konjakit, ise samal ajal silmanurgast parunessi kiigates. Sain vaevu joogi klaasi valada, kui naine mul käest haaras.

"Mul on sulle midagi, loodan, et meeldib," lausus ta ja ulatas musta paberisse pakitud kingi. "Pane see selga ja tule poole tunni pärast talli juurde."

Võtsin selle puiklemata vastu ning suundusin oma tuppa. Rebisin läikiva ümbrise suurest uudishimust kiirustades puruks. Hmmmm.... punane põll, valge pluus, seelik, sukad, sukatripid. Midagi tundus veel allpool olevat. Kobasin käega paberihunnikus. Käes. Silmistsesin leidu ja kohmetu muie valgus üle mu näo. Peotäis külma kõlisevat rauda oli mul peos.

Panin end riidesse ja jäin peeglist oma uut kostüümi vaatama. Keerutasin paar korda nagu noor elevil tütarlaps. Naeratasin. Silmitsesin veel korra oma viimast leidu ja raputasin pead. "Täiesti kummaline," mõtlesin endamisi. Salapärane paruness, kingitused... Samas tundus kõik see kuidagi põnev, erutav. Mu nägu õhetas.

Vaatasin veel korra peeglisse ja ütlesin vaikselt: "Elagu väike erinevus!" Libistasin läikiva asjakese põlletaskusse ja lahkusin majast.

Väljas oli juba hämar. Läksin liigselt kiirustades talli poole. Komistasin ja lõin põlve millegi terava vastu. Nägin, et veri voolas mööda jalga allapoole. "Pagan," pobisesin omaette, kuid ei lasknud end sellest liialt häirida.

Paruness ootas mind juba. Peaaegu olematus valguses paistis vaid tema graatsiline kuju ja helendav sigar. Viimase lõhn oli täielikult selle sügise magusad aroomid enda alla matnud. Loodus oli kui välja surnud, kõik tundus imelikult vaikne.

Naine süütas laterna ja viipas mulle.

"Tule," oli ainuke sõna, mis ta ütles.

Sisenesime talli. Ehmatasin korra hobusehirnatuse peale ja nägin emanda Musta suure kogu varju. See kõhe, jäine hirnatus jäi mu kõrvu kummitama, justkui oleks Must teadnud, mis ta omanikul plaanis on.

Jõudsime suure tumeda ukseni, mille tagant viis trepp sügavikku. Iga astmega allapoole südamelöögid tugevnesid. Kohale jõudes nägin suurt ruumi. Küünlad... Kõikjal värelesid küünlad. Paruness kadus pimedusse.

Seisatasin hetkeks ja vaatasin ringi. Oleksin juskui seda kõike unes näinud. Ruumi keskel oli lai gooti stiilis voodi, peenete nikerdustega raudne hiiglane, seintel rippusid püssid, revolvrid, mõõgad, pistodad, ühes nurgas isegikeskaegne raudrüü.

Libistasin sõrmedega üle metalsete voodinikerduste. Korraga tundsin Teda enda selja taga. Ta hingas mulle kuklasse ja libistas sõrmed läbi mu juuste. Ihu läbis meeldiv värin. Järsku haaras ta mu juustest kõvasti kinni.

"Sa ju teed kõike, mida su perenaine soovib?" küsis ta karmil häälel. "Ja...aah, mida iganes emand käsib," vastasin.

"Õige vastus, kullake".

Ta kobas kätega üle mu keha, justkui otsides midagi ja leidiski, taskust, kuhu ma need olin peitnud, kõlisevad käerauad. Kiire liigutusega olid need järsku tugevalt ümber mu randmete ja olin hetkega aheldatud ühe nikerdatud posti külge, mis seda üüratud voodit ümbritsesid.

Naine tuli väga lähedale, aga vaevu puudutas mind. Tundsin, kuidas erutus igas mu keharakus järjest kasvab. Tahtsin teda suudelda, kuid sellepeale sain laksu vastu põske.

"Kui see sulle kasvõi korraks meeldib, on mäng läbi ja oled kaotanud. Sa pead MINU käske täitma ja MULLE meele järele olema, mitte vastupidi".

Noogutasin.

Paruness vibutas põlevate silmadega ratsapiitsa, mis tal peos oli. Ise samal ajal uut sigarit tõmmates libistas ta piitsaga õrnalt üle mu käte kuni sõrmedeni välja, üle õlgade, kaela, rindade, kõhu, aeglaselt põlvedest reite sisekülgi mööda ülespoole. See kõik ajas mind täiesti hulluks. Judinad jooksid üle terve keha. Käis tugev plaksatus vastu mu kõhtu, nägin punast vorpi, mis löögist tulitas. Magus valu pani mu tasasel häälel oigama. Käis veel üks laks.

"Ma ju ütlesin, see EI TOHI sulle meeldida. Viimane hoiatus"

Perenaine võttis seinalt pistoda ja tuli lähemale. Ta lõikas läbi paela, mis hoidis põlle. See langes põrandale. Ükshaaval kukkusid pluusinööbid. Külm teras liibus mu vastu ja liikus vaikselt, nagu sobivat kohta otsides, üle kõigi kumeruste ja peatus hetkeks mu huultel. Tasakesi hakkas ta seda edasi-tagasi liigutama. Tundsin, kuidas tera läbi õhukese naha sööbis. Naine vaatas mulle sügavale silma ja kummardus, et rubiinikarva verepiiska suudelda.

"Palun....," sosistasin.

Emand tõmbus eemale.

"Mäng on läbi. Kaotasid. Arvasin, et oled tugevam, kuid olen pettunud," lausus ta vihaselt.

Ta võttis käerauad ära, viskas võtmed kolinaga põrandale ja kadus tumedasse öösse. Parunessist jäi õhku hõljuma vaid tema kustunud sigari mõrkjas ängistav hõng...

"Kurat!" karjusin põlvili maha langedes.

Terve järgmise päeva ei olnud parunessi näha. Käisin närviliselt ringi ja toimetasin oma tavapäraseid tegemisi. Lootuses, et ta õhtuse konjakijoomise ajaks välja ilmub, seadsin klaasigi juba valmis ning istusin kamina ette.

Vaikus.

Ainult tuli praksus vallatult, suur seinakell tiksus, tiksus, tiksus...

Vaatasin kordamööda kaminat, kella ning trummeldasin rahutult kätega vastu põlvi.

"Tall!" plahvatas järsku mu peas.

Vahetasin kiirelt riided ja hakkasin toast välja minema, kuid... kuulsin samme vanal krägiseval välistrepil. Ta tuligi, lõpuks, ent mitte üksi. Keegi kaunis naisolevus astus peale perenaise veel uksest sisse.

"Sul on uus toatüdruk, ma näen. Kust sa sellise kaunitari välja võlusid, mu kallis?" lausus võõras ja pilgutas mulle silma.

"Saladus," sõnas paruness muiates ja palus oma kaaslasel istuda.

"Oled sa ka oma perenaisele igati sõnakuulelik?" küsis naine, kui talle jooki valasin, ise oma peeneid sõrmi üle mu käe libistades.

"Natuke kogenematu, aga õpib kiirelt," jõudis emand vastusega minust ette.

Külaline läitis sigari ning jälgis pinevalt igat mu sammu. Kohendasin kaminas tuld. Naised rääkisid millegipärast sosinal. Harvad kõmisevad naerupahvakad täitsid nende salajast vestlust. Ühel hetkel tõusis paruness püsti ning lahkus. Võõras viipas, et klaasi täidaksin. Kui seda talle ulatasin, tõmbas ta mu endale lähemale ja suudles, väga õrnalt. Näksasin ta huult veidi ja eemaldusin, lihtsalt õrritamiseks. Ootasin ärevusega, mis edasi saab.

Seisin kuumava kamina ees. Mõne hetke pärast järgnes ta mulle.

"Ah et tüdrukule meeldib siis karmim kohtlemine," sosistas ta kõrva ning tõmbas jõuga mu pluusi eest lahti.

Nööbid lendasid nagu püssikuulid mööda tuba laiali. Naine pigistas mu rindu ning vaatas põlevate silmadega otsa.

"Ma ju ütlesin, et ta on tubli õpilane," ütles paruness, kes oli vaikselt tuppa tagasi hiilinud. Emand kakkus mu särgi õlgadelt maha, väänas käed selja taha ning sidus need tugevalt nööriga kinni.

"Loodan, et sa mind seekord alt ei vea," lausus naine mu juukseid peanaha ligidalt oma raudsesse haardesse võttes.

"Olen teie alandlik teener, teen kõik, mida iganes käsite," vastasin.

"Vait," käratas perenaine ning tõukas mind tulele lähemale. Seejärel istus oma tugitooli tagasi ja jäi mängu jälgima.

Võõras kattis mu silmad musta nahkse sidemega.

"Ah, sa arvasid, et kui nõustud mänguga, saad lihtsalt midagi head kogeda... Vaene tobuke! Lasid end ninapidi vedada... Vaatame, kas sa üldse oled suuteline MINU eksamit läbima!" naeris naine plekisel häälel ja tõmbas küüntega üle mu selja.

Kriipiv valu läbis kogu ihu.

"Pikali!" käsutas naine.

Kuuletusin. Magus küünlalõhn tungis mu ninna. Tõmbasin kopsud seda meeldivat hõngu täis ja hingasin aeglaselt välja.

"Aihhh," oleksin tahtnud karjuda, kui ta algul vaha üksikuid piisku mu kehale tilgutas ja seejärel seda pika katkematu nirena üle kõhtu valguda lasi. Ta suudles neid kohti, kuhu äsja vaha oli kallanud, tõmbas hammastega tasakesi piisad naha küljest lahti, puhus tulitavatele kohtadele jahedat hingeõhku peale ning silitas millegi pehmega, sule või harjaga, ma isegi ei saanud aru, mis see oli. Tundsin, kuidas terve ihu erutusest võbeles, nahk lausa tuksles, nagu tahaks iga hetk lõhkeda.

Midagi külma langes järgmisel hetkel kõlisedes mulle peale - raske metalne kett. Naine lasi sel nagu maol üle kõigi kumeruste ja lohkude loogelda. Järsku tõmbas ta sellega mu reied laiali ja lasi keti ühel otsal vallatult jalgevahel mängelda, ise samal ajal nibusid, kõhtu, puusi näksates.

Ta libistas keti koos oma sõrmega mu sügavustesse ning liigutas seda aeglaselt edasi-tagasi. Tundsin külma ja sooja samal ajal enda sees. See ajas mind nii hulluks, et hakkasin reaalsustaju kaotama. Plahvatasin. Jäin hetkeks täiesti liikumatult lebama, kuid tema suudlus tõi mind maa peale tagasi.

"Tegid mängu läbi. Tubli. Just nii, nagu ma tahtsin. Aga enne veel, kui sind lahti päästetakse, saad väikese auhinna," kuulsin parunessi ütlemas.

Ta kohmitses midagi kamina juures.

Perenaine tuli mulle päris lähedale.

"Aaaaaaaah!" röögatasin täiest kõrist.

Tulikuum raud põletas särisedes mu kõhtu.

Külaline võttis sideme silmadelt, sõlmis käed lahti ja ma nägin veripunast armi: punast "P"-tähte.

"See tähendab, et oled nüüd täiesti minu, parunessi, omand, igaveseks" lausus emand veel uksel mõrudalt irvitades ning läks külalisega kaasa.