Nii lolli tööotsa polnud mul juba ammu olnud. Päev varem ütles seff mulle, et täna ootab mind ees üsna räpane töö, kuid et see nii raskeks osutub, seda ei osanud ma küll arvata. Kui boss mind autoga objektile sõidutas, ütles ta: "Bert, täna ootab sind ees üsna ebameeldiv töö. Ma tean, et sa oled selleks liiga hea müürsepp, et sellist musta tööd teha, aga kõik teised mehed on hõivatud tähtsal objektil ning mõlemad õpipoisid on täna koolis. Lõppude lõpuks peab keegi selle töö ära tegema. Kuid ma võin sind sellega lohutada, et maja perenaine näeb kuratlikult hea välja!"

Perenaist ennast nägime alles siis, kui me kohale jõudsime. Seff aitas mul tööriistad aiamajja tassida, siis jättis ta mind üksi ja mina asusin oma musta töö kallale. Öösel oli sadanud ja süvendi põhjas, mille ma pidin kinni müürima, ulatus vesi pahkluuni. Panin kindad kätte ja hakkasin esimesi kive kohale panema. Sellesse süvendisse pidi paigutatama elektrigeneraator. Ei tea küll, kes kurat rääkis prouale augu pähe, et generaator tuleb just ajamaja juurde paigaldada, kuid see on tema probleem. Õigupoolest on mul sellest kama kaks, mina tahtsin vaid selle tülika tööga võimalikult kähku ühele poole saada.

Ma olin töötanud vaevalt tunni, kui päike pilvede vahelt nähtavale ilmus ja mu selga kõrvetama hakkas. See veel puudus! Ilmateade ju ütles, et terve päev on taevas pilves. Kuid ilmatargad on ennegi mööda pannud. Mul voolas higi ojadena mööda keha ja ma tegin, mida ma tegema pidin - võtsin särgi seljast ja jätkasin tööd palja ülakehaga.

Äkki kuulsin ma heledat häält: "Halloo, kas te olete juba kohal?" Kui ma pilgu üles tõstsin, veendusin, et mu seff ei olnud liialdanud. Naine, kes tuli, õllepudel käes, minu poole, oli väga ilus, isegi neetult ilus. Ma ei saanud temalt pilku. Tal olid suured ümarad pringid tissid, pakituna liibuvasse valgesse T-särki. Läbi õhukese riide kumasid suured rinnanibud. Tal oli sale talje ja jalas seksikad shortsid. Kõige erutavam tema juures oli see, kuidas ta liikus. Tema kõnnak oli nõtke nagu kassil ja iga samm pani ta keha graatsiliselt õõtsuma.

"Ma tõin teile pisut juua," ütles ta laulval häälel. Ta ulatas mulle jahutatud õllepudeli, millel sätendasid veepiisad. Ma võtsin pudeli tänades vastu ja vaatasin talle sealjuures silma. "Rohelised kassisilmad," mõtlesin.

"Täna kulub sellise palavusega karastav jook kindlasti ära. Kas pole tõsi?" Sealjuures silmitses ta rahulolevalt minu paljast ülakeha ning ma märkasin, et ta pilk ei peatunud ainult mu ihul pärlendavatel higipiiskadel. Ma tundsin selgelt, et minu keha tekitas temas seksuaalset iha. Ta silmitses minu treenitud kõhulihaseid ja siis rändas tema pilk minu pükstele. Ma tundsin, kuidas mu riist hakkas aegamööda kõvaks minema. Ja siis, kui ma nägin, kuidas ta meelalt keelega oma huuli limpsis, läks mu ihu jampsi täis. Meie pilgud kohtusid veel kord. Ta lausa õgis mind oma silmadega ja tema pilgus oli meeletu himu.

Kuid mitte ainult minu pükstes ei toimunud teatud muudatusi, ka tema keha reageeris meie vahel tekkinud erootilisele pingele. Sellal kui me teineteisele silma vaatasime, märkasin ma silmanurgast, kuidas tema rinnanibud õhukese riide all ennast kikki ajasid.

"Hea küll, ma ei taha teid rohkem segada," ütles ta lõpuks, pööras pilgu mujale ja lisas: "Kui te lõunapausi teete, siis tulge palun minu juurde majja. Ma pakun teile pisut süüa ja juua. Pealegi on seal meeldivalt jahe."

Ma jälgisin teda, kuni ta majani jõudis. Tema pepu, selg ja pikad sirged jalad moodustasid käimisel harmoonilise kooskõla. Tema prink pepu viis tahtmatult mõtted töö juurest eemale. Tahtmatult kujutasin ette, kuidas ma oma karedate töömehekätega neid isuäratavaid kannikaid mudin. Ja kui ta oli maja juurde jõudnud, hakkasin ma oma fantaasias tegema seda, millest unistab iga mees ilusa kehaga ja seksika kõnnakuga naist nähes...

Nüüd töö lausa lendas mu käes. Ma ei suutnud enam oma fantaasiat ohjeldada ja kivid süvendi seina ilmusid nagu iseenesest. Mu riist oli nii kõva, et mul oli väga raske oma jalgu liigutada. Selles pole ka midagi imelikku, sest väikemees reageerib alati vastavalt sellele, millest peremees mõtleb. Ja minu mõtted ei olnud enam töö juures. Unistasin ainult sellest, kuidas ma selle võluva perenaisega madistan.

Minu kujutluspilt oli väga selge, nii selge, et pakitsus munandites muutus pärast neljandat kividerida nii tugevaks, et ma varjusin põõsaste taha ja lõin endal paugu lahti, et natukenegi erutust vaigistada. Loomulikult ei olnud see parim viis oma iha välja elada, kuid tõi siiski nii palju kergendust, et suutsin edasi töötada. Peaaegu lõunani sujus kõik normaalselt, kuid mida lähemale keskpäev jõudis, seda tugevamaks muutus pakitsus mu jalge vahel. Ma kavatsesin minna teist korda põõsaste vahele "käsipattu" tegema, kui perenaine ilmus verandauksele ja hakkas minu poole tulema. Ka seekord liikus ta oma graatsilise vetruva kõnnakuga, kuid ta oli ilmselt parema lootuses rõivaid vahetanud. Ta kandis nappi rinnahoidjat ja lühikest julge lõhikuga seelikut. Iga sammu juures ilmusid nähtavale tema ilusad kintsud ja kui mu silm mind ei petnud, siis oli seeliku all paljas ihu.

Ta jäi minust umbes kolme meetri kaugusel seisma ja ütles: "Kell on kaksteist, ma mõtlen, et võib-olla oleks aeg midagi hamba alla panna." Jälle silitas ta oma himura pilguga minu päevitunud musklis keha. Taas naelutas ta oma pilgu minu pükstele, ilmselt põledes soovist teada saada, mida need varjavad.

"Palun tulge minu poole!" See oli sõbralikul toonil öeldud, kuid kõlas pigem käsuna, nagu oleks ta tahtnud öelda: "Kui sa nüüd kohe koos minuga majja ei tule, siis võtan ma sind siinsamas ette!"

Kui ta ennast ümber pööras, kergitas tuulehoog hetkeks tema seelikut paljastades reitevahe. Nii nagu ma olingi oletanud, polnud tal püksikuid jalas. Ka oli ta raseeritud, nagu see uuemal ajal kombeks on.

Kui ta verandaukse avas, olin ma jõudnud juba pükstelt tolmu maha kloppida. Mu kivikõva vänt vonkles pükstes, kärsitult oma tundi oodates. Kui ma siis verandal kummardushin, et oma määrdunud jalatseid ära võtta, oli mul lausa füüsiliselt valus, sest kivikõva riist vähendas tublisti mu liikumisvabadust. Ma ajasin ennast sirgu ja kohendasin pükse. Sealjuures kuulsin ma kerget allasurutud oiet. "Kas midagi on kinni külunud?" kuulsin majaomaniku kaastundlikku häält. Ta lükkas verandaukse lahti, võttis mul käest kinni ja me läksime majja. Siis sulges ta ukse, pani käe mu reite vahele ja ütles kelmika pilguga: "Kui see on kinni kiilunud, siis tuleks seda pisut õlitada."

Vilunud liigutustega avas ta mu püksiluku ja laskis mu vaevatud vangi vabadusse. Seejärel laskus ta nagu tubli krislane altari ette põlvili ja alustas oma fantastilist armumängu.

Aeglaselt, väga aeglaselt lakkas meie kehasid tabanud värin. Tükk aega me vaid kaisutasime teineteist, hingates sisse teineteise erootilisi lõhnu ja silitades ekstaasist higiseid kehasid. Aeg möödus märkamatult. Me seksisime ohjeldamatult kõikvõimalikes poosides. Mul oli nii hea, et ma oleksin teda õhtuni keppinud. Just siis, kui olin teist korda lõpetanud lõi kell üks.

"Mul on tunne, et lõunavaheaeg on lõppenud," ütlesin mina.

"Jaa, kuid te võite kohvipausi ajal jälle tulla," vastas ta. Ma vabastasin ennast vastumeelselt tema embusest, haarasin kandikult tüki vorsti ja paar leivaviilu ning istusin ihualasti laua taha, et kas või pisutki oma nälga kustutada. Siis riietusin kiirustades ning tõttasin tagasi oma tööobjektile.

"Palun mitte unustada, et kell kolm on kohvipaus," kuulsin teda endale järele hüüdvat.

Kahjuks me ei jõudnudki plaanitud kohvipausi pidada.

Kümme minutit enne kella kolme tuli seff tagasi. "Ma aitan sind, et sa veel täna tööga valmis saaksid," ütles peremees, kui ta oma tööriistadega minu kõrvale ilmus. "Suurepärane, sa oled oma tööga peaaegu ühel pool. Oleksin ma seda teadnud, ma poleks siis üldse tulnud," lausus ta tunnustavalt.

See oli esimene kord, kui ma ütlesin oma sefile, et ta on loll nuumpõrsas. Ta ei saanud üldse aru, miks ma talle niimoodi ütlesin...