|
eeva24.com » jutud Enesesalgamine Lisatud: 30. September 2008 17:00 Kõik sai alguse sellest, et ma järelemõtlematult tema kutse õhtusöögile vastu võtsin. See oli ligi pool aastat tagasi, kui tähistasime minu kolmekümnendat sünnipäeva. Täiesti märkamatult oli ta minu ellu tulnud. Üht-teist ma temast juba teadsin. Ta olevat südametu seelikukütt, kelle ohvriteks on ainult väga ilusad ja intelligentsed naised. See asjaolu meelitas mind. Seda enam, et ma polnud ennast kunagi kuigi kõrgelt hinnanud. Tõsi, ma olen pikka kasvu, sale, korraliku rinnapartiiga, jumekas - ühesõnaga üsna kena. Vähemalt nii hindasin ma ennast ise. Pealegi olen ma kõrgharidusega. Ma ei oleks söandanud kunagi sellise naistekütiga tegemist teha, kuid mis seal salata, ta oli mulle juba ammu silma jäänud. Ta erutas mind. Kuid saada lihtsalt üheks järjekordseks vallutusobjektiks, oh ei, tänan! Kõigist neist minu kõhklustest-kahtlusest hoolimata läksime koos sööma. /br> Päike hakkas juba loojuma. Restorani terrass asus imeilusas pargis kõrgete puude varjus. Kogu miljöö oli lihtsalt lummav. Kui ma nüüd seda kõike meenutan, siis see oli fantastiline! /br> Istusime õitsvate pöõsastega ümbritsetud ja lumivalge laudlinaga kaetud laua ääres. Restorani teised külastajad võisid meid vaevalt näha. Kelner oli viisakus ise ja samas äärmiselt tagasihoidlik. Ja Michael - selline oli meie osakonna Casanova hüüdnimi - oli tõeliselt sharmantne. Väga sundimatu ja vaba. Ta ei olnud krampis nagu enamik mehi, kellega ma seni olin välja läinud. /br> Alguses olin ma ise pisut pinges, kuid juba lühikese aja jooksul hakkasin ennast vabalt tundma. Mitte ühegi liigutuse, sõna või pilguga ei andnud Michael mõista, et ta tahab minult midagi enamat kui lihtsalt koos õhtustada. Me nautisime õhtusööki ja vestlesime elavalt. Mitte tühjast-tähjast nagu tavaliselt sellisel puhul kombeks on. See mees oli elav entsüklopeedia. /br> Ja siis äkki see kripeldus minu kõhus. Kurat seda teab, mis selle vallandas, kuid see levis kiiresti kogu minu alakehas ja lõpuks tundsin meeletut kripeldust oma reite vahel. Ma olin segaduses, püüdsin iga hinna eest rahu säilitada ja pühendada oma tähelepanu minu ees oleva hõrgutise söömisele. Michael näis mind teraselt jälgivat, sest ta naeratas kuidagi iseäralikult, kui ma hambad maitsvasse krabilõiku lõin. Võimalik, et see oli vaid ettekujutus. Nüüd, mil ma olen Michaeli juba piisavalt hästi tundma õppinud, tean, millest ta tookord mõtles. Kindlasti kujutas ta ette, et sama 8rnalt võtan ma tema kõva riista oma huulte vahele. Muide, krabi mugides kujutasin ma ka ise seda tahtmatult ette. Võib-olla tingis seda sume õhtu, hetke meeleolu, võib-olla ka oivaline ümbrus. Oli kuidas oli, kuid mul tekkis meeletu himu Michaeli järele. Kuid kaine mõistus kutsus mind korrale. /br> Ka Michael ei andnud mitte millegagi mõista, et ta sooviks midagi enamat. Kuid just selline vaoshoitud ülalpidamine tegi teda veelgi huvitavamaks. /br> Selline siis oligi see mees, kes oli karjakaupa naisi murdnud! See asjaolu ei tulnud talle kasuks, sest nagu ma juba ütlesin, ei tahtnud mina olla üks paljudest. Pisut egotsentrilist eneseuhkust on ju igaühel. Teada oli ka see, et Michael ei piirdunud mitte alati ainult üheöösuhtega. Tema "ohvrid" läksid ikka ja jälle uuesti lümile. Järelikult pidi ta väga hea armuke olema. Kuid see kõik mulle ei meeldinud. Kui juba, siis ma tahan, et mees mind vallutaks, minuga flirdiks, mind kallistaks, mind läbi näeks. Siis saaksin teda himudes piinlema jätta, temaga mülustada või hoopiski maha jätta. Kuid Michael isegi ei flirtinud minuga! /br> Pärast õhtusööki tegime väikese jalutuskäigu läbi metsatuka ja siis sõidutas Michael mind koju, ilma et oleks teinud vähimatki lähenemiskatset. Ta isegi ei võtnud mul käest kinni ega kutsunud enda poole väikest drinki jooma. Ta pani mu koduukse ees maha ja mootorit välja lülitamata ütles: "Ciao, tänan meeldiva õhtu eest", pööras pilgu ära. andis gaasi ja oligi läinud. Seisin omamaja ukse ees nagu oleksin raske plekkämbriga vastu pead saanud. Kolmekümneaastaseks saanud nukuke, kes ei kõlvanud isegi seelikuküti Michaeli ohvriks. Aga miks süs?! Kas ma ei näe küllalt hea välja, kas ma polnud siis sama atraktiivne kui tema teised kiisud? "Rõõmusta parem, et ta sind voodisse ei tirinud, et oma kollektsiooni täiendada," ütlesin endale lohutuseks. Nii mõeldes petsin iseennast, ta oleks võinud mind hüvastijätuks vähemalt suudelda. Ma oleksin talle seda lubanud. Ka oleks ta võinud uue kohtumise suhtes kokku leppida. /br> Veerand tundi hiljem olin juba oma voodis, kuid uinuda ei suutnud. Ma kuulasin, kuidas mu süda tugevalt põksus. Täpselt nii, nagu tookord, kui olin esimest korda kõrvuni armunud. Kuid täna ma ei olnud armunud, ma teadsin seda. Kuid ma aimasin siiski, miks ma nii erutatud olin. Mu rinnad olid pringimad kui tavaliselt, minu nibud kikkis ja kõvad. See polnud suvetuul, mis mind ärritas. Erutus tuli minu seest, kusagilt sealt, mis igatses Michaeli järele, mis nõudis selle mehe puudutusi. Nagu enda rahustamiseks panin käed kõhule ja tundsin käepesades õrna vibreerimist. Ettevaatlikult puudutasin oma nahka. Vibreerimist oli tunda kõikjal. Pehme kuuvalgus maalis mu alasti kehale huvitava varjudemaastiku. Seal, kus algasid reied, kõrgus tume lokkis karvadega kaetud saareke. Üritasin väljasirutatud sõrmedega karvakesi sirgeks siluda ja võpa- tasin kergelt. Vaevalt olin jöudnud oma häbet puudutada, kui mu keha läbis kerge mõnulaine. See tunne levis kogu ke- has. Kärsitu sörm hakkas endale teed rajama... /br> "Pauline, kas sa tuled pärast tööd minuga koos kohvi jooma?" küsisin järgmisel päeval oma parimalt kolleegilt. "Loomulikult, kuid me peame minema korraks poest läbi, sest ma pean üht-teist ostma. Kas on midagi tähtsat rääkida?" /br> Pauline sai alati kohe aru, kui mul oli mingi mure. See tegi temaga rääkimise palju lihtsamaks, sest ma ei pidanud oma jutuga ääri-veeri algust tegema. /br> "Tähtis see õigupoolest ei ole, aga mul on sellega pisut tegemist," vastasin mina. /br> "Mõni mees?" küsis Pauline kelmikalt. Ma ei vastanud midagi. /br> "Ricarda, kas sa oled armunud?" uuris ta edasi, samal ajal käsi hõõrudes. /br> "Ei! Ma ei ole armunud. Kohe kindlasti mitte. See on midagi muud. Kuid just sellest tahangi sinuga pärastlõunal rääkida." /br> "Oh, sina ööbik, ma kuulen su laksutamist!" ütles Pauline, tõstis hoiatavalt nimetissõrme ja kadus oma büroosse. Linnulaulust oli asi kaugel, ma ei olnud Paulinet jutuajamiseks välja otsinud mitte ainult sellepärast, et ta oli mu parim sõbranna, vaid eelkõige seetõttu, et ta oli pikka aega olnud Michaeli armuke. /br> Pauline naeris ja pidi äärepealt kohvi kurku tõmbama, kui ma talle jutustasin, kuidas ma eilse õhtu veetsin. /br> "Mu väike Ricarda, nüüd oled siis sina kurja võluri Michaeli nõiduses." /br> Pauline naeris nii lõbusalt, et ma sain juba pahaseks. /br> "Minu meelest pole selles midagi naljakat! See pole ju normaalne. Ka mitte sinu poolt. Mis tüüp see Michael üldse on?" /br> "Kallis, sa ei aima, kui normaalne see kõik siiski on. Michael lihtsalt on teistsugune. Ja kui ta eile sind ka kombekalt koju saatis, ei anna see märki tema ausate kavatsuste kohta. Asi pole ka selles, et sa ei ole tema silmis atraktiivne. Selline on lihtsalt tema vallutamistaktika. Michael on ilmselt mingil hetkel taibanud seda, mida enamik mehi eales ära ei õpi. Mida suuremat huvi mees naise vastu üles näitab, seda huvitamaks muutub ta ka ise. Kui aga jätta naisele mulje, et ta on vaid üks tuhandete teiste seas, üritab naine kasu lõigata ja satub seda kergemini võrku." /br> "Aga ma ei aja mingit kasu taga. Ma ei taha Michaelilt midagi!" ütlesin eneseõigustuseks. /br> "Ja miks me siis siin istume?" esitas Pauline provotseeriva vastuküsimuse. "Sest, ma... ma arvan..." kokutasin mina, suutmata tegelikku põhjust välja öelda. Pauline tegi mul asja kergemaks. "Asi on selles, et sul on füüsiline tõmme Michaeli vastu. Sa tahad temaga seksida, sest sa arvad, et ta on voodis hea, kuna temast lausa kiirgab seksapiilsust." /br> Pauline tegi väikese pausi ja rüüpas lonksu kohvi. Tal oli õigus ja ta suutis kõik selle, mille väljaütlemisega mul raskusi oli, mõne lausega ühise nimetaja alla vüa. Pauline tõstis pilgu ja vaatas mulle heatujuliselt silma, kusjuures tema suunurkade ümber tekkisid vallatud naerukurrud. /br> "Ta on voodis vapustavalt hea! Sa võid mind uskuda." Mõne aja pärast ta jätkas. "Ricarda," ütles ta, "sul on kaks võimalust. Sa jätad ta kus seda ja teist, kuid kaotad hulga mõnusat seksi, usu mind. Teine võimalus on see, et sa lähed temaga voodisse, naudid teda ja lased tal sind nautida. Kogu selle loo pahupool on aga see, et suhe Michaeliga lõhestab su hinge. Sinu senine ettekujutus maailmast ja moraalist pööratakse peapeale. Kuid see kõik pole sugugi nii hull kui võib tunduda. Oli aegu, Ricarda, kui ma ennast kirusin, et Michaeliga üldse tegemist tegin. Kuid praegu mõtlen, et kogu asi oli seda väärt. Ma oleksin paljustki ilma jäänud!" /br> "Mis sa arvad, mida ma peaksin tegema?" küsisin mina. /br> "Sa mõtle nüüd asja üle korralikult järele ja otsusta, kas sa tahad kuuletuda oma mõistusele või alakehale. Kui mõistus võidab, siis otsi oma alakeha jaoks keegi teine. Kui aga võidab alakeha, siis lülita mõistus välja. Vastasel korral võiks see saada tõsiseid kahjustusi. Ainult alguses võiksid pisut teadlikumalt seda suhet juhtida. Ära torma talle sülle. See talle ei meeldi. Ta vajab jahiga kaasnevat närvikõdi. Kui sa talle kaela viskud, kaotab ta sinu vastu igasuguse huvi." /br> Mis valitseb maailma? Kas mõistus? Ma tegin nii, nagu Pauline oli soovitanud: reageerisin Michael tagasihoidlikele lähenemiskatsetele väga leigelt. Kahele ettepanekule midagi koos ette võtta vastasin eitavalt. Alles kolmanda võtsin näiliselt kõheldes vastu. Me läksime kahekesi sadamapidustustele. Õhtu naelaks oli välja kuulutatud ilutulestik. Nii seisime sadade teiste pealtvaatajate hulgas ja ootasime esimesi rakette. Michael seisis otse minu taga. Tema võrgutav-uimastav parfüüm segunes kõigi muude sadamas levivate lõhnadega, tungis mu ninna ja muutis mu meeled veelgi erksamaks. Tol päeval olin ma juba palju tunde enne meie kohtumist tundnud meeldivat kripeldust kogu kehas - veel intensiivsemat kui meie esimesel kohtumisel. Nii või teisiti, täna see juhtub - see oli samahästi kui kindel. Ainult et mina ei kavatse esimest sammu teha, tema peab mu vallutama. Mõte teda pikalt saata oli mu peast juba mitu päeva tagasi kadunud. Minu mõtted türlesid ainult selle ümber, millest Pauline oli mulle rääkinud. Tõsi, mul ei hakanud selle jutu peale vett jooksma mitte ainult suu... /br> Äkki tundsin oma puusal Michaeli kätt. Hästi õrnalt, nagu kogemata. Ma tegin, nagu poleks midagi märganud. Lõppude lõpuks olime kõik tihedalt koos nagu sardünid karbis. Kuid siis pani ta ka teise käe mu puusale ja masseeris mind imeõrnalt. See oli hullumeelselt mõnus ja erutav. Ma tajusin seda puudutust palju teadlikumalt. See oli tunduvalt nauditavam, kui noore kogematu kavaleri abitud silitused minu koolieas. Sellegipoolest pöördushin ringi. Kui mõni teine mees oleks mulle otsa vaadanud vabandava naeratusega, siis Michael tegi näo, nagu poleks see olnud tema käsi. Kuid juba lendasid õhku esimesed raketid, millele inimesed reageerisid tormilise aplausiga. Samal ajal toimus ka minu sisemuses väike tulevärk. /br> Ma olin väga erutatud ja segaduses. Kuidas küll suutis üks mees viia mind sellisesse seisundisse, ilma et ta oleks õigupoolest midagi teinud? kiirustamata masseerisid tema sõrmed minu keha, nii et varsti ma lausa võbisesin erutusest. Tema vasak käsi liikus mööda mu reit alla. Mõnulained läbistasid mu keha, kuid ma väristasin jalga, andmaks Michaelile mõista, et ta jätaks järele. Ta võttiski käe ära ja ma oleksin samal silmapilgul endale kõrvakülu andnud, et olin hakanud niimoodi pipardama. Mis siis, kui ta nüüd kõigest loobub? Kuid kas siis selline mees nagu Michael annab nii kiiresti alla?! Samal ajal, kui taevas lõhkesid mitmevärvilised raketid, moodustades säravaid sädemepilvi, libises tema käsi uuesti minu reiele. Seda ma ju ootasin! Kui tore, et ma polnud sellel soojal suveõhtul sukkpükse jalga pannud. Kui Michael oma teise käe mu kõhule pani, tundsin ma, kuidas mu niigi lühike seelik ülespoole kisti. /br> Ettevaatlikult kobasin ma oma selja taga ja mu käsi sattus Michaeli pringile tagumikule. Hetk hiljem suudles ta mind kuklale, täpselt sinna, mis oli minu üks tundlikumaid kohti. Palju ei puudunud, et ma oleksin tasakaalu kaotanud. Ma heitsin pea tagasi ja mu nägu puudutas Michaeli põske, mis õrnalt vastu minu oma surus. Ma ei osanud oletadagi, et ta võib nii õrn olla. Samal ajal libistas ta oma kätt mu reiel järjekindlalt ülespoole. Just nii ma tahtsin ja mitte teisiti. Teiste inimeste lähedus erutas mind veelgi rohkem. Minu rinnad vappusid üles-alla, nii raske ja kiire oli juba minu hingamine. Michaeli pöial puudutas mu nahka kohas, kus asus püksikute alumine osa. Mu keha pinguldus. Ikka ja jälle lendasid taevasse mitmevärvilised raketid ja plahvatasid valju praksatusega, paisates laiali tohutuid säravaid valguskerasid. Ümbrus rõkkas vaimustushüüetest. Michaeli käsi pressis mu rinda, nõudlikult ja himuralt. Oh, võtaks ta mind sünsamas kõigi inimeste silme all. Ma surusin oma alakeha vastu tema uurivatele-otsivatele sõrmedele, ja otsekohe sattus üks neist minu kliitorile ja hakkas sellega mängima, nii et ma pidin äärepealt karjatama. Ma surusin oma käed vastu Michaeli tagumikku ja pressisin teda veelgi tihedamalt enda vastu. Siis liikus tema käsi kiirete liigutustega üle mu häbeme ja tema sõrmed kaevusid mu prakku, mis vastutulelikult avanes. Keegi ei kuulnud meid ega pannud meid tähele. Ka ei kuulnud keegi selles möllus minu ohkeid ja oigeid, kui ma peagi jõuliselt lõpetasin. Mul oli tunne, et kukun pikali, sest ma värisesin nii tugevasti. /br> Vaevalt olin jõudnud pisut toibuda, ei suutnud ma oma silmi uskuda. Õigupoolest oma sõrmi, mis olid ümber toeka vända ja liikusid kiires tempos edasi-tagasi. Michaeli käsi juhtis minu oma. Ma pöördushin ringi ja vaatasin talle suurte imestunud silmadega otsa. Kuid ta ainult naeratas nagu ennistki, võttis mu vaba käe ja juhtis selle oma munandite juurde. Äärepealt oleksin käe ehmatusest tagasi tõmmanud, kuid siis mõtlesin sellele, millist rõõmu tema käed mulle valmistanud olid, ja sain aru, et oleks äärmiselt tobe sellises olukorras hakata vaga nunna mängima. Hetk hiljem olid mu mõtted haihtunud. Ma tundsin, et tema suguelundite silitamine erutas mind ennastki. Võib-olla mängis oma osa ka see, et meid võidi pealt vaadata. Kuid kõik vaatasid üksisilmi tulevärki. Minu pöial aga liikus mööda sugutipead, mis oli juba lustitilkadest libedaks muutunud. Ma surusin oma huuled Michaeli suule ja lükkasin talle keele suhu. Ta reageeris kohe ja vastas kirglikult mu suudlusele. Mitte kunagi varem ei ole ma nii himur olnud. Ma nagu oleksin väga tahtnud näha Michaeli pritsimas ja lõin talle kiires tempns pihku. Jah, ma tahtsin näha teda pritsimas! /br> Juba voolasidki rasked soojad tilgad mööda mu paljast reit alla. Tahtmatult heitsin pilgu alla, et näha, kuidas Michael ennast elumahladest tühjendab. Õrnalt võttis ta mu näo oma käte vahele ja suudles mind. Mul oli tunne, nagu oleks selles suudluses olnud teatud annus tänulikkust. /br> Kaks tundi hiljem olin ihualasti käpuli rohus ja oigasin naudingust. Michael põlvitas mu selja taga ja rammis oma nuiaga mu kannikate vahele. Ta surus oma sõrmed tugevasti vastu mu taljet ja mõmises niisama valjusti kui mina oigasin. Mu juuksed tolknesid higiste salkudena ja mu käed värisesid minu enda keha raskuse all, mis kogu aeg edasi-tagasi rappus. Tulevärk jõe ääres oli möödas, kuid alles nüüd sain ma tulevärki oma sisemuses maandada. Ma poleks kunagi uskunud, et ma võin ennast nii käest ära lasta. /br> Kuid sellist etteheidet iseendale polnud ma siiski ära teeninud. Valju oigega, Michaelile tähelepanu pööramata, laskusin köhuli rohule. Michael haaras reitest, keeras mu selili ja jätkas keppimist, ilma et oleks riista vahepeal isegi välja tõmmanud. /br> "Ei," hüüdsin mina. "Ma ei suuda rohkem. Teeme väikese pausi. Oh jaa! Lase edasi. Jaaa..." Lõin oma reied ümber tema saleda piha ja surusin hambad tema õlga. Michael aga jätkas metsikute oietega minu "töötlemist". Siis pinguldushid meie kehad ja lõtvusid üheaegses meeletus orgasmis. /br> Ma ei tahtnud enam päevagi ilma Michaelita olla. Me hakkasime sageli kohtuma, jagasime voodit ja veetsime aega huvitavate vestlustega. Kuid me ei seksinud kunagi firma ruumides. Michael näitas mulle seksimaailma neid võimalusi ja võlusid, millest ma polnud osanud isegi unistada. Temal lasksin ma ennast isegi tagaukse kaudu võtta. Tema spermast muutusin lausa sõltlaseks. Michael võttis mind millal vaid tahtis ja täitis pea iga mu soovi, mis mul momendil oli. Vahel oli mul tunne, et ta suudab mu mõtteid lugeda ja oskab mu pilgust ära arvata mu järjekordse seksisoovi. Näiteks kähkukas pargipingil, minu paljas ülakeha kummargil, rinnad surutud vastu karedat seljatuge. Või meeletu number hotellisaunas. VÕi siis autosõit läbi südalinna - hästi aeglaselt. Minu pea tema reite vahel, tema riist minu imevate huulte vahel, kusjuures iga jalakäija võis meie autosse pilku heita. See aeg, mis ma seni olin Michaeliga veetnud, oli lihtsalt jumalik! Ma isegi uskusin, et selline suhe võibki kestma jääda, kuid siis tulid need vahejuhtumid teiste naistega. Alguses ma oletasin, et peale minu on tal veel vähemalt üks naine, aga ma püüdsin need mõtted peast tõrjuda, kuna ma lõppude lõpuks teadsin, mille peale ma välja lähen, kui ma sellise seelikukütiga tegemist teen. Temasugused isegi ei tea, kuidas sõna truudus kirjutatakse. Niisiis panin endale silmaklapid ette ega teinud märkamagi tumedaid juuksekarvu Michaeli voodis ega haistnud võõra parfüümi lõhna tema vanni- toas. Siis aga sattusin peale, kui ta ühe väikesekasvulise tibiga trepist üles läks. Mis mul teha oli? Muidugi oli see valus. Ma pöördushin kiiresti ümber ja tegin minekut. Tookord mõtlesin esimest korda, et peaksin suhte Michaeliga lõpetama. Aga kui ma järgmisel päeval teda büroos nägin, siis lahkuminekumõtted haihtusid nagu lõkkesuits ja ma tundsin alakehas taas tuttavat kripeldust. Vähe sellest, ka Michael ise ütles mulle, et ta ei pea monogaamiast lugu ja vaheldus tuleb meie suhetele ainult kasuks, sest see hoiab pinget üleval. Kuna mul polnud põhjust teda vastupidises veenda, siis andsin järele ja me jätkasime mehkeldamist. /br> Eile aga sattusin juhuslikult peale, kui Michael meie personaliosakonna juhatajat keppis. Kuratlikult kena välimusega naine lamas kirjutuslaual, kõik neli käppa laiali. Tema reite vahel seisis samuti ihualasti Michael ja võttis teda jõuliselt. Plüats hammaste vahel takistas juhatajat valjusti oigamast. Tema suured rinnad vappusid ja aeg-ajalt haaras ta kätega oma tissidest, et neid ise masseerida. Michael aga käperdas samal ajal juhataja ümarat tagumikku. Ja mulle ütles ta, et ei taha, et me teeksime seda töö juures. Ta tahtvat soovimatuid komplikatsioone vältida. Nüüd ma siis nägin, kuidas see komplikatsioon välja nägi. Blond, nägus ja laialiaetud reitega, keda nikkus minu Michael! Ma ei mõelnud sellele, kui kaua nende suhe võiks olla juba kestnud. Võib-olla juhataja isegi teadis minu suhtest Michaeliga? /br> Suures segaduses tormasin Pauline juurde ja palusin, et kas ma võiksin mõneks päevaks haiguslehele jääda. Ta vaatas mulle kaastundlikult otsa ja küsis, kas ma olen eile sündinud. Ma pühkisin pisaraid ja lahkusin büroost. Tahtsin töökoha üles öelda. Otsekohe. Äärmisel juhul juba homme hommikul. Ma ei tahtnud Michaeli enam kunagi näha. Jõudnud koju viskusin voodisse ja puhkesin valju häälega nutma. Ma olin ennast teinud mängukanniks mehele, kellel polnud sooja ega külma sellest, kas ma tahaksin temaga ehk ühist eluteed alustada. Hästi, ma olin seda suhet nautinud, kuid ma ei kavatsenud enam hetkegi oodata, lootuses, et ta oma Casanova maneeridest loobuks. Kas ta polnud juba küllalt naiste südameid purustanud? Kas ta polnud juba küllalt reisi laiali ajanud ja nende vahel energiliselt tegutsenud. Kas sellel ei tulegi lõppu? Mu mõistus oli otsas. /br> "Kui peaks aga võitma alakeha, siis lülita oma mõistus välja, vastasel juhul võib ta saada tõsiseid kahjustusi." Pauline bistroos öeldud sõnad meenusid mulle ikka ja jälle. Tõsi, tal oli õigus. Kõik otsused olin ma lasknud oma alakehal teha, andmata mõistusele kordagi sõnaõigust. Kuid ehk just tänu sellele olin Michaeliga koos olles palju head kogenud. Kas mul peaks nüüd jälle hakkama halvasti minema ainult sellepärast, et ma usaldan ennast oma koolitatud mõistuse hoolde? See oleks olnud meelevaldne. Lõppude lõpuks olin ma oma mõistust koolitanud selleks, et ta aitaks mul elus ettetulevaid probleeme lihtsamaks teha, aga mitte vastupidi ... Loetud: 3507 korda, kommentaare: 0
|
|