"Ma ootan teid homme hommikul kell kümme seminariruumis," ütles Robert Braun mulle hüvastijätuks, kui ta südaöö paiku baarist lahkus. Juba nädal aega olime selle härrasmeheliku müügispetsialisti hirmu ja armu all ning harjunud küsimusi esitamata tema korraldustele alluma.

Lõppude lõpuks maksis meie firma talle päris kõva pappi, et ta koolitaks meist tublid müügiagendid. Oli iseenesestmõistetav, et me ei pidanud vajalikuks raisata enda ja tema aega üleliigsete küsimustega.

"Küsimusi võite esitada alles kolme nädala pärast, kui põhitreening on lõppenud. Kuni selle ajani pange kõik kõrva taha, mis ma teile räägin!" oli Braun korduvalt öelnud.

Robert Braun oli range õpetaja ja võluv inimene. Tõsi, välimuselt mitte just eriti atraktiivne, kuid temas oli juhi karismaatilisust. Kui ta rääkis, kuulasid kõik teda pingsalt ja suure huviga.

Ma ainult noogutasin Brauni korralduse peale, kui ta baarist lahkus. Ma ei esitanud endale küsimust, mida ta minust nii varasel hommikutunnil tahab ja miks pean mina ainsana ilmuma.

Oma pead pikemalt vaevamata suikusin rahulikku, unenägudeta unne. Kell üheksa helistas mulle portjee ja ajas mind üles, kuigi ma polnud seda palunud.

"Ma pean teile teatama, et te peate täpne olema," ütles portjee ja pani toru hargile.

Ausalt öeldes rikkus see pisut mu tuju, sest 28-aastase naisena ei ole ma enam harjunud, et keegi kohtleb mind nagu titat. Kuid dushi kuuma vee all haihtus mu pahameel. Sampoonivaht voolas üle mu rindade ja kõhu jalgade vahele, jäädes pidama mu karvasele kolmnurgale, kust ta vahutortidena alla tilkus.

Juba kümme minutit hiljem istusin ma hommikumantlis peegli ees ja kuivatasin fööniga juukseid. Helises uksekell. Avasin üllatunult. Ukse taga seisis noor ettekandja kandikuga, millel oli kann kohvi, mõned saiakesed ja suur klaas värskelt pressitud apelsinimahla.

"Härra Braun palub teid tervitada ja head hommikut soovida," ütles neiu ja asetas kandiku toa keskel olevale lauale. "Piitsa ja präänikut!" mõtlesin ma omaette naeratades ja valasin kohvi tassi. Lisasin kuuma piima ja suhkrut. Jõin lonkshaaval maitsvat kohvi, mugisin saia, ja leidsin, et vähemalt päeva algus on ilus.

Panin selga oma siidist body, musta seeliku ja jaki. Ettevaatuse mõttes tõmbasin jakil luku kinni, et mitte mõjuda odava pilgupüüdjana. Siis haarasin öökapilt mapi õppematerjalidega ja sõitsin liftiga alla. Kell oli pool kümme. "Kiiduväärne täpsus!" ütles härra Braun oma koolitatud ja range häälega.

"Tere hommikust!" vastasin mina.

"Alustame, sest meil ei ole kuigi palju aega," ütles ta. "Kell kaksteist algab seminar."

"Mida me õigupoolest siin nii vara teeme?" küsisin mina.

"Isiklik motivatsioon," vastas ta napilt. "Pange oma õppematerjalid lauale." Ma tegin, mis kästud.

"Sulgege silmad!" Ma tegin seda.

"Kuidas te ennast tunnete?"

"Suurepäraselt!"

"Täpsemalt!"

"Värskena ja puhanuna, valmis alustama uut päeva."

"Miks värskena?"

"Ma võtsin äsja dussi."

"Kas see oli vahva tunne?"

"Jaa."

"Kuidas te endale meeldite?"

"Kuidas sellest aru saada?"

"Kas te tunnete ennast oma nahas hästi?" täpsustas ta küsimust.

"Jah," vastasin, olles küsimusest pisut üllatunud.

"Kas te näete hea välja?"

"Seda peaksid teised otsustama."

"Vale," ütles ta järsult. "Loeb ainult see, millisena te ise ennast näete. Sellest sõltub teie sisemine energia ja tasakaal. Kas te näete hea välja?"

"Jaa."

"Täpsustage."

"Ma arvan, et mul küllaltki meeldiv figuur, ilusad juuksed ja proportsionaalne nägu. Mul ei ole probleeme nahaga ja mu hambad on hoolitsetud."

"Kas te armastate oma keha?"

"Jah."

"Kas te vaatlete seda meelsasti?"

"Jaa."

"Kas te võrgutate oma keha meelsasti?"

"Kuidas, palun?"

"Kas te võrgutate seda meelsasti?" kordas ta oma küsimust, seekord veelgi tungivamalt.

"Jah," vastasin ma, sest ei osanud muud kosta.

"Kuidas?" tahtis ta teada.

"Ma silitan teda." Mind ennastki hämnastas, millise avameelsusega ma seda tunnistada julgesin, kuid mu silmad olid endiselt suletud.

"Täpsemalt!"

"No-jah. Ma silitan keha kätega, puudutan oma nahka."

"Kust?"

"Kõikjalt."

"Kõige eelistatumad kohad?"

"Kõige tavalisemad."

"Millised need on?"

Mul hakkas korraga kuum, sest ma nägin vaimusilmas iseennast masturbeerimas.

"Kõhtu, jalgu, rindu ja loomulikult häbemepiirkonda," vastasin pikemalt mõtlemata.

"Kas see lõdvestab teid, pakub naudingut?"

"Alati."

Kujutluspilt püsis endiselt mu silme ees ja ma tundsin oma keha teatud piirkondades erutavat kripeldust.

"Kas see annab teile energiat?"

"Jah, ja muudab tasakaalukaks."

"Tõestage seda!"

"Ma peaksin seda...?" Mu hingamine kiirenes, mu süda hakkas vasardama. Seda põhjustas osalt minus võimust võttev pahameel, osalt üha tugevnev erutus, sest minu jaoks oli ebaharilik kogemus seista suletud silmadega suhteliselt võõra mehe ees ja rääkida talle oma intiimsetest toimingutest.

"Te peate seda demonstreerima."

"Siin?"

"Peale minu ei näe teid keegi. Ma olen teie õpetaja, ärge kartke."

"Ma ei ole endas kindel..."

"Te olete siin selleks et õppida, muutuda enesekindlaks. Näidake oma kõige haavatavamat külge, et te suudaksite edaspidi igas olukorras toime tulla."

Öeldu kõlas loogiliselt. Kui ma nüüd hakkan ennast tema nähes rahuldama, ei tunne ma edaspidi läbirääkimistel kundedega enam mingit hirmu. Äkki ma ta- jusin, et tal on õigus. Ma olin ilus, järelikult polnud mul midagi häbeneda. Minuga ei saanud midagi juhtuda. Kuigi ma paljastaksin ennast, säilitan ma ikkagi oma sisemise tugevuse.

Ma nööpisin aeglaselt jaki lahi ja võtsin selle seljast. Seejärel võtsin ära seeliku ja panin selle toolile. Seda kõik tegin endiselt suletud silmadega.

"Ärge unustage: te olete ilus!" sisendas ta mulle veel kord ja ma tundsin jõudu endas kasvavat. Ma lükkasin body paelad oma õlgadelt maha, lükkasin body maha ja jäin ihualasti Brauni ette seisma.

"Kas te silitate ennast tavaliselt seistes?" tahtis ta teada.

"Ei," vastasin ma ja astusin sammu tagasi, põrgates vastu lauaserva. Ma ronisin lauale ja heitsin selili. Mõneks sekundiks asetasin käed kõrvale, et täielikult lõdvestuda. Siis asusin asja kallale.

Alguses silitasin ainult oma kaela ja õlgu, sest see meeldib mulle väga. Seejärel jõudis järjekord kõhuni. Tegin kõhul ringlevaid liigutusi, libistasin käed reitele ja silitasin reisi.

Braunil oli õigus. Ma tunnetasin oma jõudu, mis muutus lõpuks mu teadvuses domineerivaks. Ma ajasin jalad laiali ja näitasin ennast talle, sest ma olin ilus. Mul ei olnud midagi häbeneda.

"Stopp!" ütles ta, ja ma katkestasin enda hellitamise.

"Avage nüüd silmad ja vaadake mulle enda silitamise ajal otsa."

Ma tegin seda ja pean tunnistama, et see oli erutav elamus. Ma vaatasin otse Roberti uurivatesse silmadesse ja jätkasin enda silitamist. Ma näitasin talle, kuidas ma oma rindadega mängin, surusin neid kokku ega lasknud meest hetkekski silmist. Ta vaatas mind pingsalt, asjaliku huviga. See kõik oli fantastiline! Kõige pesuehtsam ekshibitsionism.

Kes on kord millegi nüsugusega hakkama saanud, ei löö tulevikus enam millegi ees risti ette. Kuid kõige tähtsam oli mul veel ees, erutuse kasvades polnud enam mingi probleem ka sellega hakkama saada. Mu parem käsi liikus reite vahel, kus ta leidis minu sooja ja niiske armugroti. Ma hõõrusin nimetissõrmega kliitorit ja oigasin. Mu pilk ähmastus ja ma oleksin instinktiivselt silmad sulgenud, kuid viimasel hetkel meenus mulle meie "õppetund" ja ma avasin taas silmad. Minu sõrm liikus üha kiiremini, tehes ringlevaid liigutusi. Mu kliitor oli kõva. Mu jalad värisesid.

"Kuidas te ennast tunnete?" küsis ta.

"Suu... suure... ah... suurepäraselt!" oigasin ma hingeldades. "Aah!"

"Kas on teravamat aistingut kui iseenda rahuldamine?" tahtis ta teada.

"Ei... siiski... ainult üks!" ütlesin ma, pistes oma sõrme sügavale tuppe. Ma olin kuum.

"Milline?"

"Mees... mees... aah... mees kõva riistaga!"

Ta tahtis, et ma ennast paljastaksin. Nüüd ei varjanud ma tema eest enam midagi, sest mul polnud vaja midagi varjata.

"Ma olen teid õpetanud võtma seda, mida te võtta tahate."

"Siis tulge... tulge süa," ütlesin ma käskivalt. "Tulge siia... aah... võtke ennast alasti!"

"Kas te soovite seda?" küsis ta uurivalt.

"Ma TAHAN seda!" ütlesin ma tungival toonil. "Ja ma tahan seda kiiresti!"

Minu sõrm liikus kiiresti sügaval tupes ja ma üritasin G-punkti üles leida. Vasaku käega surusin oma rindu kokku. Braun laskis käigult pükstel maha kukkuda ja avas särginööbid. Tema vänt seisis püsti ja nägi väga ahvatlev välja.

Ma teadsin, et ma lõpetan kohe, kui ta selle mulle sisse paneb.

"Võtke mind kõvasti! Kõvasti ja kiiresti!" nõudsin ma ja ta täitis tõrkumata mu palve.

Ja tõepoolest, nüpea kui ta oli omakivikõva riista mulle sisse lükanud, sainma esimest korda. Ma olin kohutavalt erutatud, ta tegi, mida ma olin nõudnud - võttis mind kõvasti ja kiirelt. Mu keha võlvus üles, mu käed klammerdusid ta rindade ümber, samal ajal kui Robert tegi kiireid ja tugevaid tõukeid. Oh, see oli super!

Pärast seda ei ole mul kundedega läbirääkimistel enam mingeid probleeme olnud.

Kuid ka Robert Braunist ei saanud ma enam lahti.

Ma jagan oma saatust paljude teiste seminarikaaslastega - ja tema naisega.