Ma arvan, et minu tähelepanu äratas tema suu. Või oh see tema naermine. Võib-olla oli see aga ka lihtsalt viis, kuidas ta ajalehe kokku murdis. Igatahes pani selle meesterahvaa kohalviibimine algusest peale mu südame puperdama.

Me istusime ühes ja samas kupees Pariisi suunduvas rahvusvahelises rongis. See oli kauaoodatud nädalalõpureis, mille ma olin ise endale 25-ks sünnipäevaks kinkinud.

Mees paistis lähenevat kolmekümnele. Ta oli pikka kasvu heledate juustega ja nägi üpris kena välja. See oli üks neid edukaid hooletuid võitjanaeratusega, elegantses ülikonnas Hugo Bossi särgi ja Itaalia lipsuga ning - ma ei suutnud oma pilku sealt eemale pöörata - ilma sokkideta. Lühidalt öeldes, selline tüüp, kes lööb sul- le külge ilma suud avamata. Väljakutse igale naisele.

Mõnda aega istusime sõnatult teineteise vastas ja lehitsesime kumbki oma ajalehte. Seejuures ei jäänud mulle ometi märkamata, et mehe pilk rändas pealkirjade juurest ikka ja jälle minu põlvedele, jäädes sinna sekundiks-paariks pidama.

Ma kasutasin juhust ja tabasin ta pilgu. Mu reisikaaslane naeratas, taibates ilmselt, et on vahele jäänud.

"Kas te käite tihti Pariisis?" küsis ta kiiresti.

"Ei, õigupoolest mitte," tunnistasin, "ma ei oska kahjuks eriti hästi prantsuse keelt."

"Sellest pole ju midagi. Kes näeb välja nii kena nagu teie... Ma olen kindel, et terve Pariis on teie jalge ees."

Ta oli sarmikas. Ma ei oska seda teisiti väljendada. Ma muigasin iseenda üle. Iga teise puhul oleks ma kindla peale mõelnud: ahah, jälle üks ülbe tüüp tikub ligi, ja oleksin läinud mujale istuma. Aga selle mehega oli teisiti. Ta oli teistsugune.

Temas oli midagi paganama külgetõmbavat. Seni polnud ma enda juures tõesti märganud mingit nõrkust pealetükkivate meeste vastu, aga see mees meeldis mulle just sellisena. Mine tea, ta võis ju olla tavaline tubli issi, kes laupäeviti "Pampersite" pakiga läbi tungleva rahvamassi kodu poole tõttas. Aga ma tõrjusin selle mõtte kiiresti peast. Ei olnud tähtis, kas ta oli raamatupidaja või fotograaf, lõvi, skorpion või veevalaja, abielus või vallaline.

Mehe pilgus oli midagi metsikut ja see võlus mind. Ma nägin temas elus läbilööjat. Meest, kes ainult võtab, ilma et küsiks, sest ta teab, et saab nagunii kõike, mis tahab.

Me lobisesime natuke, mitte liigapalju, vaid üksnes sel määral, et õigustada teineteisele otsa vahtimist. Me vestlesime prantsuse köögi eelistest, suurepärastest sisseostu võimalustest Pariisis, muuseumidest, kus tasub käia, ja kogu selle aja riietas ta mind pilkudega lahti.

Ma tundsin, kuidas ma pikkamööda erutusin, kuidas minu tung selle salapärase mehe järele pidevalt tugevnes ja kuidas peas tekkis tasapisi soov ta võrgutada.

Kui me lähenesime piirile, tõusin püsti, et võtta pagasivõrgust oma kott. Mul oli pass koti küljetaskus. Mees hüppas samuti otsekohe püsti, et mind aidata. Ta seisis pooleldi minu kõrval, pooleldi minu taga. Mu juuksed riivasid ta nägu, kui ta mu koti alla tõstis. Tema käsivars puudutas mu õlga. Ma lausa võpatasin selle puudutuse mõjul. Ahnelt hingasin ma sisse tema lõhnavee meelast hõngu. Ma oleks arvatavasti igaveseks niimoodi seisma jäänud, lootes, et ta mind veel korra kogemata puudutab, kuid ta istus uuesti maha.

"See oli teist väga kena, aitäh." Ma istusin samuti ja me lakkasime rääkimast. Istusime vaikides, pööramata siiski teineteiselt pilku. Tema pilgud muutusid nõudlikuks, et mitte öelda häbematuks. Ma ei saa tõesti aru, miks see tüüp mulle niimoodi mõjus - õieti pole ma üldse selline - aga ma erutusin üha enam. See mäng lõbustas ja äratas mu uudishimu. Sellel mehel oli minu üle mingi kummaline võim. Kuigi ta oli võõras, suutis ta panna mu värisema ja närveerima.

Me naeratasime teineteisele, libistasime oma pilke mööda kupeed ja mõtlesime ilmselt kumbki sedasama. Ma võtsin väikese peegli ja kohendasin huulepulgaga natuke huulevärvi. Ma ei vaadanud meest, kuid kuulsin teda tasa ohkamas ning märkasin, kuidas ta mind jõllitas ja oma istmel mõtlikult siia-sinna niheles.

"Kuulge," ütles ta äkki, "ma tahan teiega magada. Kohe praegu."

Sel silmapilgul sõitis rong tunnelisse ja laetuled läksid põlema.

"Sa oled hull," sosistasin.

"Ei. See tähendab jah. Hull teie järele. Ma pean teid saama," vastas mees.

Ta põlvitas minu ette ja suudles mu põlvi. Kummardusin ette ja me suudlesime - algul õrnalt ja kõhklevalt, siis üha kirglikumalt ja metsikumalt. Mees libistas käe mu seeliku alla ja liikus reitpidi üles.

Seejärel nööpis ta lahti mu pluusi. Olin täiesti jõuetu. Isegi siis, kui oleksin soovinud, poleks ma suutnud ennast selle mehe vastu kaitsta.

Ta liikus kätega taas allapoole, embas mu taljet, pani näo vastu kõhtu ja surus mind kõvasti enda vastu.

Ma ei tea, kui kauaks me sellesse poosi tardusime - kaheks, kolmeks, aga võib-olla ka viieks minutiks. Siis ei kannatanud ma enam välja. Istusin talle sülle ja võtsin ta endasse. Ta hammustas mind kaelast, mudis mu rindu, pitsitas mu kõhtu ja keppis mind rongi rappumise taktis.

Ma ei tea, kas oli asi naudingus, kiimas või sellises eksootilises olukorras koos võõra mehega - igatahes sain ma selles rahvusvahelises kiirrongis suurepärase orgasmi.

Kui me jõudsime Pariisi, aitas ta mulle dzentelmeni kombel mantli selga, suudles mu kätt ja ütles: "Te olete fantastiline naine!" Pahvatasin tahtmatult naerma ja andsin sellele hullule tüübile suudluse põsele.

"Ega sinulgi viga ei ole," selgitasin talle. Ja juba kaduski ta vahekäiku.

Seks võhivõõraga. Midagi sellist polnud minuga kunagi varem juhtunud. Midagi läbinisti hullumeelset ja läbinisti ausat. Mul ei olnud pärast mingit santi tunnet, ei olnud ka piinlikku telefoninumbrite vahetamist. Oli lihtsalt hea. Võtsin oma koti ja läksin samuti maha - heas tujus ja kõigele lisaks veel mõnusalt rahuldatud.