Oli suvi ja olime meie, kolm noort armunut. Miks kolm? Sest nii lihtsalt juhtus. Olin mina ja kaks toredat kutti, kellest oleksid vinud unistada paljud tdrukud. Kuid nendel polnud vaja paljusid tdrukuid, vaid just nimelt ainult mind. Kutid teineteist ei seganud, polnud ka nende vahel armukadedust ega viha ning ilma teineteiseta ei saanud nad samuti lbi. Nad ei pdnudki mind omavahel jagada. Nad lihtsalt vaatasid mind mlemad armunud silmadega ja ma tundsin, kuidas topeltarmastuse voog mu pea ringi kima pani, jttes mu ilma valikuvimalusest. Olin nendega seotud nii tugevasti, et kasvi he kaotus oleks tundunud vljakannatamatu valuna. Olime omavahel seotud palmikuna, mille lahtiharutamiseks jaks lihtsalt puudus.

Suvi oli palav ja kisime tihti je res end jahutamas. Kuna krarikas rahvamass rannas segas meid, siis pevitasime tavaliselt nendest eemal, lainemurdjate lheduses. Nende kaldakindlustuste massvsed jalad toetusid kaldasse ja hoidsid ra lainete pealetungi ning kalda laialiuhtumist. Mda neid rannajoontpidi laialipillutud neljajalgseid raudbetoonist monstrumeid vis ronida, kui veetase madal oli ning ehitisteni ei kndinud, ja nende pikesest kuumaksketud turjal sai leldisest krast eemal olles rahulikult pevitada.

Me lihtsalt vaikisime, sest snad tundusid liigsetena, nad meenutasid rannal sumisevat rahvamassi, ning hirisid meid. Me tundsime tugevat tmmet ksteise jrele. Ja nii pevast peva. Kik oli snadetagi selge. Tegelikult sai kik selgeks alles prast, alguses aga lhenesime ksteisele aeglaselt ning igale sammule, mis meid lhemale ti, jrgnes teine, tuues meid ksteisele ha lhemale. Mulle lihtsalt ulatati ksi, ma phkisin oma pselt liiva, mind kanti ktel, mdaminnes andsin kellelegi plaksuga musi, mind pandi plvili ja ma kallistasin kedagi. Kik olekski vinud jda nii enesestmistetavalt lihtsaks, kui poleks olnud armastust, noorust, kahte kuuma, imetoredat keha, mis soojendasid mitte ainult hinge, vaid ka rinda ja alakhtu.

Sellest lhedusest lksid mu nibud kvaks, hmusid mtted ja niiskusest mrgusid mu pevitusriiete pksid. Ma tahtsin neid ise seda taipamata. Ma ei suutnud rebida oma pilku nende tugevatelt ktelt, laiadelt lgadelt, mille noorusvrsketelt vormidelt oli juba aimata mehelikku judu. Mu poiste-meeste stus sundis neid veel hbenema seda, mis kasvas koos nende ihaga, mis tungis esile, les minu juurde nende ujumispkstest. See sundis neid mulle selga prates heitma khuli liivale ja kohmetunult punastama.

Ja kord see juhtuski, mille poole me terve suvi otsa teel olime. Ei mleta enam, kumb nendest mind esimesena suudles ning ma vastasin talle. Palmik oli kokku palmitsemas ning ks vgi ei suutnud seda enam muuta. Lebasime pruunikashallide lainemurdjate vahel liival ning kogu seda aasa keset betoontihnikut soojendas pehmelt pike. Suudlused, peopesade hell puudutus, nelja pehme peopesa puudutus mu pevitunud khul. Minu peod soojal nahal, srmed kiharaid sasimas. Pevitusriiete pael selja taga, selle pehme sahin. Rinnahoidja langes rinnalt, huuled, huuled, huuled. Kuidas kll ma sind tahan, ked, ked! Mu hellad noored jumalapojad. Keegi suudleb rindu, keegi jalgu. Surun su enda vastu, silitan su selga. Mu jumal kll! Kuidas ma sind kll armastan ja tahan! Pksid on kusagil plvede juures, huuled mnglevad mu khul, srmed, need srmed! Oohh! Oleme seitsmendas taevas, hljume pilvedel ning pole maad, on ainult srav pike ja meie. Kuidas ma klla armastan teid, mu noored jumalikud olendid! Tulge mu juurde, mu sisse!...

Laskumine taevast polnudki nii hirmus. Toibusime liival, rammestunud, kuid nnelikud, pimunud mber ksteise - mu poisid, kellest olid saanud mehed ja mina, nende tdruk, kellest oli saanud naine, ks neile kahepeale. Lebasime alasti liival ja vaatasime taevasse - puhtasse, lputusse, meie armastuse pikesepaistelisse taevasse ja mistsime snadetagi, et niikaua kui jtkub judu, on vaja lihtsalt hoida meile ootamatult osakssaanud imelist armastust - liiga suurt, et seda viks kanda vaid kaks armunut.