Mets tilkus. Mets oli mrg ja hk nii niiske, et tundus nagu muutuks kogu atmosfr peagi tilkadeks ja langeks maha nii, et vaid huthi ruum jrgi jb. Ruum kus pole ei eetrit, flogistoni ega keda kuraditki. Justnagu tiheneks hk veeks ja lakkaks olemast ning voolaks hes muu veega kuhugile kaugele viimase suure mere poole minema. hk auras ja sulas veega heks. Kuuseoksad tilkusid. Nii viltu ei olnud loodus ammu linud, sest htul saabus ootamatu klm ning kogu maailm jtus paari tunniga. Kiud, nrid ning hobuseriistad kattusid kiiresti jga ja meenutasid peagi suuri jtorusid.

J muudkui paksenes ja paksenes kuni asjad mis jd kogusid hakkasid klirinal purunema. J langes maha nagu katkine protselan sakstemajas. Puude peenemad oksad murdusid. Hommikuks olid puudevradest jrgi vaid abitud kndid. Kuugi oli vahetult enne seda d paistnud punaka, lausa verevrvisena. Ndal aega varem nhti taevarannal esivanemate hingi virmalistena heitlemas. J psis kuni jrgmise htuni ja sulas siis otsekui niavel jttes ksikud vljapuud kntidena seisma.

Ka Mari rohuaed oli laastatud. Miski ei olnud peale seda enam endine. Lks aastaid enne kui puud sellest jsurmast toibuda suutsid ja endale uued areldi hku kompivad raod sandasid kasvatada. Miks ldse proovida kui kik vib jlle samamoodi lppeda...

Ka inimeste maailmas olid asjad kehvasti. Rehetuba oli klm ja kle. Suitsulhn li kohe sisenedes ninna. ksik rott pages inimese sisenedes ue aga vaid selleks, et langeva jkamakaga pihta saada ning kiunatades tagasi rehe alla kaduda. Tea kas ta ellugi ji? Vikesed laululinnud lebasid suurtes jsarkofaagides maas.

"Kas see ongi viimnepev?" ksis hirmunud Prtel oma emalt.

"Ei, mu pojake" lohutas Mari teda, "see ei ole veel lpp. Lpp ei tule enne kui sina suureks saad ja vanaks jd ning ra sured," lohutas Mari poega aga ega ta isegi selles kindel ei olnud. Viimati oligi see viimnepev, seesama millest petajahrra oli kantslist rkinud ja elnud, et kui te meelt ei paranda siis ta ktte tulebki. Kuidas sa aga seda meelt parandad sellest ei olnud Mari kunagi priselt aru saanud. Marile tundus, et misahrrad ja petaja mtlesid, et meeleparandus on kigest sellest loobumine mis inimese ellu rmu toob ning seegi kib ksnes maa- ja mitte hrrasrahva kohta. Vahest oligi see nii. Igal juhul oli hrrasrahvas teist snnipra ja sinise verega.

Mats oli kord ninud kuidas misahrra oli hobuse seljast oma pea kivi vastu puruks kukkunud ja sel htul oli tal Marile suur uudis rkida.

"Tead Mari, sama punane nagu sul vi mul. Ei vi olla!", oli Mari ahhetanud aga oma meest uskus ta ometi. Siitmaalt oli hrrasrahvas Mari silmis langenud ja ta oli sisimas maailmakorra vastu nurisema hakanud.

Aeg oli raske - alles olid peninukkide hordid le maa ratsutanud - naisi vgistanud ja mehi tapnud. Kui j taandus tulid nad jlle, kisti ja ette hoiatamata. Mari ja Matsi naabrimees oli nede lhenedes kva hlega hdnud ja Mats sai sellepeale metsatukka putku. Sealt lks ta psaid pidi hiilides misatiiki ja istus seal vee all putkevars suus sdapevast kuni hmarani vlja. Seesama naabrimees kes neid hoiatada judis maksis selle eest valusasti. Ta oli ahjutagant oma peitvara haarama tormanud ja sinnasamma ta maha ldigi. Sinna ta ji, habe Issanda poole. igupoolest ei jnud, pea hes habemega raiuti maha ja pisteti aiateibasse. Kui Mats htupimedas tarre tagasi hiilis oli ilmne, et sealgi oli vahepeal ht-teist juhtunud. Poeg Prtel oli esiti vait. Hiljem kui ta rkima hakkas ei saanud ta enam iget sna suust, muudkui kokutas ja kogeles, pristas rrr-i ja susistas sss-i ja seda neiski snades kus neid hlikuid sees ei olnud.

Peremees, Vana Mats, oli tugev takas, umbes 35 aastane mees. Nhes kogelevat poissi ja vrisevat naist vandus ta tulist kurja, slitas maha ja lks tarest minema. Kohutav oli ta omas vihas, ldisev, mudane ja vihast turtsuv. Juba koduteel, klavahel oli talle rgitud, et vramaa meeste vesalk tema reheall pikalt aega veetis. Teadagi, et miskit head see ei thendanud. Mats oli uhke mees - vabadikupoeg ja kuskiltmaalt saab srasel mehel lihtsalt mt tis. Parem uhkena surra kui alandatuna elada. Veel oli Matsile krva sosistatud, et ta naine on ra naerdud. Mari ei saanud seda asja talle ieti seletadagi sest htkki kmatas tareuks kinni ja mees oligi linud. Mari jooksis talle jrele aga mehel oli srane hullunud pilk silmis, et Marigi ei julgenud teda pikemalt tlitada. Mine hullu tea lb veel maha.

Mari oli noor ja ilus naine. Ta hambad olid teravaservalised ja kulumata nagu noorel tdrukul. Tdruk ta igupoolest veel mingis mttes oligi ehk kll poeg Prtlil oli juba neli kevadet turjal. Poissi saades oli ta vaid viisteist kevadet vana. Nii polnudki ta veel kahetkmmet tis. Mis sel peval tegelikult sndis jigi sel htul vlja tulemata kui Vana-Mats ra lks.

Arvata, et Mari ra vgistati oli enam kui loomulik. Mida nood vramaa mehed kelle keeltki klarahvas ei mistnud ikka helt noorelt kaunilt maanaiselt tahta viks, keda mitmed klamehed omavahel magusaks tkiks nimetasid. Vana-Mats oli oma Mari nooruse, rsa jume, krge rinna ja kige muu le ikka uhke ja rmus olnud ning sellestki rmu tundnud, et mehed ta naist korraga nii kadestava kui himustava pilguga vahtisid. Maril oli enne Prtli sndi lausa kivikva neitsirind olnud. Prtel oli selle pehmeks ja Matsile veel armsamaks imenud. Jah, need klamehed visid ju Mari tahta aga nad ei saa teda iialgi, oli Mats ikka mtlenud.

Tema Vana-Mats sai oma naist aga igal htul rautada. Mari oli algul kll reedeti vastu puigelnud aga mehele ei lugenud ei reede ega kuuveri. Niipalju luges, et ta kuuvere ajal oma naise teisi auke pruukis, ei enam. Seegi polnud Marile alguses meeldinud aga ta oli ppinud oma mehele allaheitlik olema.

Marilegi oli sugutamine kiiresti meeldima hakanud ja selles kunstis otsis ka tema uusi nkse, et mehe himu ikka vrske ja tuline psiks. Ja selline ta psiski. Mari rinnad olid nd juba nagu eldud pehmemad ja pisut klgedele viltu nagu kaks raspidi vahtivat kitsenina. Kui Mats teda vttis siis loperdasid ja vabisesid Mari rinnad nii, et Mats peaaegu hulluks lks. Ta ei saanud sugutamist kunagi pimedas teha sest siis ei olnud rindade liikumist nha. Mari tuss oli erakordselt karvane. Mats tegi ikka nalja, et ega ma su ska seal karvametsas les ei leiagi. Seegi meeldis Matsile vga.

"Kll ma siis aitan peremeest selles asjas," tegi Mari nalja vastu omal silmad lkerdamas.

Vahel pani Mari oma mehele une pealt rinnanibu suhu huulte vahele ja kui mees siis silmad lahti tegi lks sirutus mehe ksi otsemaid Mari sooja pehme keha poole. Ka Mari oli kiiresti selgeks saanud mis Matsile meeldis ehkki ta sugugi ei teadnud kas see ka patt on vi mitte. Siukest asja poleks ta julgenud petajahrralt ksidagi. Mehe liiget suhu vtta meeldis talle endale vast samapalju kui mehelegi. Mats hakkas siis ikka oigama ja hdis valju hlega: "Oh sa pha Prtel, oh sa Pha Prtel". Ta oli ju Pha Prtlipeva jrgi ka oma pojale nime pannud kes hel kuumal augustipeval ilmavalget ngi. Mari omakorda kisendas siis kui tal soojad lained jrjest sast peale le keha kisid Pha Neitsit ennast appi. Ega ta abi tahtnud, tal oli isegi hea, see oli rohkem tnutheks htud, selle eest, et Kigekrgem ka matsirahvale ihurmu kingib. Ega omaenda vtta vi anda pole siin elus miskit.

Maril lksi Matsi mehetegude aegu ikka kik mber pimedaks ja siis ta tuli. Nagu oleks kivi vaiksesse vette visatud millest ringid tekivad ja jrjest kalda poole lainetavad. Nii kis tal mehetunne vahel mitu korda jrjest lainetena le ihu.

Kui vramaa mehed tarre tulid oli poeg Prtel rehetoast vssa pagenud ja sealt klla jooksnud. Nagu hiljem kuulda, oli vana-Mats kodunt end Hannibali vkke pakkuma linud ja sinna ka vastu vtud. Selle peva leelamised olid aga talle liiast. Hannibali vesalgas sai ta pea oma erakordse julmusega kuulsaks. Mned tlesid, et Mats pras siis ra kui ta maha ldud naabrimehe pead aiateibas ngi.

Elu tares lks isa puudumisest hoolimata omasoodu edasi. Loomad tahtsid toimetada ja pllutd teha. Loomadele, neile, kes peninukkidest puutumata jnud, ei lugenud sjasnumid vhimatki. Nood tummad tprad ammusid ikka oma toiduse jrele ja sa oli ju tarvis, nii loomadel kui ka Maril ja Prtlil.

Mari viis vikese Prtli Nia-Ella manu kes temaga kaks peva midagi talitas, andis aga siis poisi emale tagasi ja tles, et kui jrgmiseks tiskuuks korralik kne tagasi ei tule, siis ei tulegi. Aga kne tuli tagasi - ootamatult just siis kui tiskuu suur kollane latakas madalal silmapiiri kohal rippus ksis vike Prtel selge ja klava hlega: "Tea, millal issi koju tuleb?"

Mari puhkes nutma ja jooksis ue, kargesse pimedusse nii, et jkillud jalge all klirisesid. Mari oli tnulik ja tnas sdamest kiki maiseid ja taevasi jude selle eest mis sndinud oli. Nii Pha Prtlit kui Neitsikest. Kll aga kartis ta ikka veel pisut sest klas levisid jutud, et poisi hing on nd kuradile mdud. Mari kis nia juures le ksimas mida too poisiga teinud on. Nia-Ella oli aga tre ja tles vastu, et mida sa prid mul omad kuntsid.

Mari ei teadnud mis ta pojaga tehtud oli aga omaenda hinge ei olnud ta mitte kellegile muule kui hele mandlisilmadega vramaa mehele ra andnud. See mees oli siis sisse tulnud kui kolm vramaalast olid Mari juba veega le valanud ning ta rinna paljaks kiskunud. Miks nad ta pangetie klma veega le uhasid sellest ei saanudki Mari aru. Marile oli aga sna selge mis kohe juhtuma hakkab. ks kvera saabliga mees rippus juba ta rinna otsas. Mehe riist oli sama kver nagu ta saabelgi. Sellist pold Mari enne ninud. Ega ta peale oma koduse Matsi mrksa viksema aga see-eest taka ja jmeda riista muid ninud olnudki. Ninud ega tundnud.

Hirmunud uudishimuga oli ta peninuki riista vahtima jnud, meldes juba, ette kuidas see kohe ta sisemust lhkuma hakkab. Kui teine peninukk ta plvi laiali kiskus, tabas Mari end kummaliselt mttelt, et ned sa kui erinevad inimesed aga kui sarnaseid asju tahavad. Kui ikka vhegi mees on, olgu siis silmad pilus vi kukla taga, naiseska kipub ta ikka. Ikka sinna tagasi kust ta tulnud on. Mari oleks vga-vga teada tahtnud millised peninukkide naised vlja nevad. Kas see on tsi, et neil vitt piki ja mitte pikkupidi jookseb, nagu maarahval?

Selsamal hetkel, poole Mari mtte pealt kui ta omi plvi ikka veel hes pdis hoida ja vastu vnles, siis kui suureliikmeline vramaa mees juba oma kaftanipksid rebadele oli lasknud, rebiti uks taas laht ja sisse astus noor suursuguse hoiakuga ja mandlisilmadega mees. Mehed osutasid Marile ja pakkusid ilmselt juhile igust esimesena Marist le kia. Too ji Marit silmitsema nagu ta seal oli, haledalt istakil, rindu katkise hlmaga varjata pdes, tsines siis ning ti kuuldavale paar haukuvat hlitsust mispeale mehed riistad pksi tagasi koristasid ja minema punusid. "Tillid pksi ja punuma," mtles Mari.

Veel hdis noor pealik paar sna uksevahelt ja kohe ilmus nagu vluvel tagasi ks mees liuatie toidu ja lhkritega. Mees rahmas varrukaga laua puhtaks ja vttis Maril rnalt kest kinni teda ilmsesti lauda kutsudes. Marigi leebus ja tundis, et ta enam ei karda. Ta oli peaaegu kindel, et Prtel oli epool varju leidnud ja Vana-Mats turvaliselt metsas varjul.

Mees vttis puusalt sarve, valas sinna lhkrist veini ja andis Marile juua. Mari vttis, ji aga unustas sealjuures oma hlma hoida. Vein tilkus ta suunurkadest rinnale, voolas neid mda alla ning tilkus nibude otsast rppe. Mees vaatas teda vaikides aga ta silmad hiilgasid kummaliselt. Vramaa jook oli raske, magus, tummise maitsega ja pani Mari pea mnusasti ringi kima. Mees vaatas teda nii nagu mehed ikka vaatavad siis kui neil naisehimu peal kib. Oli ilmne, et ta Marit tahtis. Marigi, siiani segaduses ja pisut vrisev, tundis, et see mees on teistmoodi. Ta tahtis end lihtsalt peale neid kiireid lbi- ja leelamisi kellegi suure tugeva vastu suruda, kedagi usaldada... Olgu siis peale, et nad naabrimehe maha olid lnud. Ikka juhtub. Ega naabrimees teab mis hea inimene olnud. See vramaa mees polnud mingi Mats vi Jri, see mees oli lausa mishrra moodi ehkki teiselt ja kaugelt maalt. See mees oli teist vrvi ja teise lhnaga. Lhnas ta korraga nii magusa kui kirbe jrgi.

Marile meenusid klapeal kuuldud jutud sellest, et Vana-Mats kib vahel ka metsaveeres Hrgla Maiet kargamas ja htkki oli kahtluseuss ta sdames tugevamini uuristamas kui iial enne. Ta oli alati melnud, et ega ta jua, aga mine neid mehi tea. Ja ega tal vist suurt midagi selles asjas praegu valida olegi. Kas see ilus ja salaprane mees vi ta kverad alluvad. Vein tilkus rinnanibu jigastunud otsast, pea kis ringi, olek oli uimane ning jalgevahel kiheles pisut. See vramaa mees oli kui midagi jrsku peale tulnud harva ja head. Kesk seda halba ja lootusetut millest maarahva elu tulvil. Elus juhtub harva nii ja kui juhtub siis juhtub liiga kiiresti, et aru juaks saada. Kui aru juad saada siis ei jua vast kaasa tunda. Seekord judis Mari aga kike. Mista ja tunda ja tahta. Vahel tuleb ka kevad nii, kisti nagu vlgulk, nii, et kogu loodu on segaduses ja hmmingus ja inimesedki alles kaua hiljem aru saavad.

Vras mees oli rn ja hoolitsev jagas temaga magusat, uimastavat veini ning likas talle pistodaga kuivanud liha krvale. Mari vttis oma julguse kokku, nitas npuga oma rinnale ja tles mitu korda jrjest Mari, Mari. Siis sirutas ta npu mehe poole ja ksis: "Sina, mis su nimi on?" "Ahmed," sai mees asjast aru. Ktt sirutades oli Mari katkine hlm tiesti krvale vajunud ja ta ilusa veinise rinna paljastanud. Oli ilmne, et Ahmedi see rind kskikseks ei jtnud. Mehe silmad hiilgasid. Mari rinnad olid ka Mari enda teada ilusad. Nii olid kik mehed ikka elnud kes iganes ta rinda ninud olid. Rinnad ei olnud tal nd enam nii seest tis ja pringid nagu enne Prtelit. Vana-Mats oli talle ikka elnud, et noortel naistel pole ihul muid pehmeid kohti kui perse ja jalgevahe. Otsi neid siis mda ihu taga. Naine peab ikka pehme olema rkis Mats. Rinnad ja kht ja mujalt kah veel. Mats tahtis ikka, et ksi naiseihhu sisse lheks, et pigistada ja mudida saaks.

Marile tuli jrsku imelik ja veider mte. Ta nitas endalegi ootamatult oma rinnale ja tles: "tiss!". Siis nitas ta oma tussile ja tles: "tuss." Siis nitas ta Ahmedi suguliikmele ja ksis: "Mis see on?" "See on enkud", vastas mees. Mees puhkes selle peale laginal naerma aga kigest oli nha, et mehe enkud samuti endale thelepanu pramisest rmu tundis ning end kihevile ajas. Mehe naer oli rmus ja vabastav.

Mees pani oma pea viltu ja ji Mari rinda silmisema. Siis pani ta pistoda ra millega ta sja liha likas ning sirutas ke Mari rinna poole. Ta ksi judis rinnani siis teinegi ksi. Marigi kaotas end hetkega, pani silmad kinni ja tundis selle mehe turvalises haardes lihtsalt rmu. Siis pani ta instinktiivselt kik selle korraga vlja millega ta oma kodust Matsi siiani rmustanud oli. Tundus, et need kodukootud oskused ei jta ka Ahmedi ja ta enkudi kskikseks. Mees oli mitu korda jljest tulnud ja Maril oli temaga teliselt hea olnud. Seda Mari teadis sest tal ajuti kik mlu leni ra kadus nii, et midagi peale nende ringide mis ta alakhust alguse said ja le ihu levisid meeles ei olnud. Tal oli mitu korda silme ees mustaks linud ja ta oli valju hlega Pha Neitsit ja vist ka Annat appi kisendanud.

Korraga ei olnudki see vramaa mees nii vras. Ta sugutas sna samamoodi ning kui keel ja lhn vlja arvata siis polnud seal suurt vahet midagi. htkki soovis naine, et ta selle vramaa mehega elada viks. Kui prooviks ige sellele samale sugutamisele midagi ehitada. Kui saaks ometi selle mehega kokku jda ja temaga kokku elada. Matsile kes putkevarrega misatiigis istus ei melnud tal sel hetkel ldse. "Viks ju proovida ka mehe keelt ppida," mtles ta.

Ahmedi mehed oli rehe all, tegid tuld ning kpsetasid vardas Mari ainukest musta lammast, Mustut.

Mari kriipis kntega mehe kubet, hammustas ta rinnanibusid ja tegi kike muud mida naised teevad kui nad meest leni endale tahavad. Ta tahtis seda meest niipalju tunda nagu naine meest ldse tunda saab. Tahtis maitsta, nuusutada ja talle ikka ja jlle anduda. Mees ohkis ja kordas vaikselt mingit vramaa sna. Selles ruumis ei olnud enam ainult ristiusu phim Neitsi vaid ka see olevus keda mees appi hdis.

Mari tabas end hullult mttest, mttelt, et see mees viks priselt tema mees olla. Mis sest, et nad rkida ei saa. Mari uskus sel hetkel, et nad suudaksid ka ilma snadeta armastada.

Varsti oli kik mdas, ainult ihud tukslesid veel tasa edasi. Mees suudles teda. Mari ei olnud oma Jriga seda kunagi teinud. Ta oli aga hrrastemaja akna tagant kord ninud kuidas misahrra oma prouale suud andis. Mats oli lihtsa maitsega maamees kel meeldis enam naise taguotsa limpsida kui suud. Mari teadis kll mis Matsile meeldis. Kui ta mehele meeldida tahtis siis rebis ta oma undruku les, heitis end selili ja pani silmad kinni. Kui Mats teda sellisena ngi tuli tal alati selline moosivarga ngu, ette, siis heitis ta Mari krvale plvile ja tmbas korda viis oma pika keelega le Mari tussi. Kui Mari ka enne priselt ei tahtnud siis peale mehe keelitamist tahtis ta alati.

Kpseliha lhn rehe alt pani majaski suud vett jooksma. Vramaa mees, Ahmed oli rn, paitas Mari ja andis talle suud. Mari sda oli mehe rnusest murdunud. Mari tundis, et tema ja selle mehe vahel ongi see lim ja lhem mis mehe ja naise vahel ldse olla saab.

Mari haaras teda suuga hargivahelt. Mees lasi sel sndida. Mehe suu sisistas salapraseid ja Marile tundmatuid snu. Jah just sellise lhna ja maitsega mehelt tahaks ta last saada, mtles Mari.

httkki puhus Mari rehe all keegi sarve ja sedamaid oli mees kraps psti, valmis, mk tupes ja juba kargas ta ues hobuse selga. Mari tormas ue. Vesalk oli ilmselt revil ja siis nad hooga lksidki nii, et poriltakaid hobuste kapjade alt lendas. Natuke eemal keeras aga mees, Ahmed ringi ja ratsutas tagasi ning viskas Mari jalge, ette vikese koredast riidest kotikese.

Paar tundi hiljem tuli Mats koju ja hetk hiljem oli ka tema linud. Liiga palju oli selle pevaga juhtunud. Head ja halba. Kui Mari veel Prtlit tulemas ngi, tundis ta, et head oli ses pevas kigest hoolimata siiski natuke enam. Mis sest, et Prtel kogeles. Mis sest. Kll Neitsikene aitab. Vramaa mees oli vist liiga sgavale Mari sdamesse jnud.

Mari lootis kotikesest raha leida. Ei, selleks oli see liiga kerge. Kiiruga tormas ta pakikese sisu avama kuid ei leidnud seat midagi muud kui mned seemned. Mis seemned, mis see on, ksis Mari eneselt.

Seemned olid sna kanepiseemnete moodi, vahest olidki need, ainult ehk pisut viksemad. Mis seal siis ikka mtles Mari ja pani seemned lukaprakku seisma ehk siis kevadel paistab mis neist saab.

Kevadel haris Mari hoolega taretaguse platsi paljaks ja klis seemned maha. Kas mul kanepit vhe on vi, mtles Mari. Selle tunde mlestuseks mis tas oli klis ta seemned ometi maha. Kanepitamp oli klas tavaliseks toiduks ja kanepiseemneli see mille sisse oli hea otsapidi odrakaraskit torgata. Taimed kasvasid kui vluvel. Kui nad suve keskpaiku suureks said mrkas Mari, et emastaimede lhn oli palju vngem kui sellel kanepil mida klas teati.

Mari kuivatas mned emastaime sagarad luka kohal ra. Otsis vlja Vana-Matsi piibu ja toppis kaha kanepit tis. Paar mahvi sai ta kimuda kui pea hakkas meeldvalt ringi kima ja naer tkkis lausa vgisi peale. Jah see oli seesama, selle vramaa mehe lhn. Maril oli jlle le tki aja hea ja nnelik olla.