Istun praegu, kell jlle hiline ja nukrutsen. Lihtsalt niisama. Kuna targemat pole teha. Undki pole veel ja hinges on seletamatu igatsus. Vibolla nagu luikedel, kui sgis neid lahkuma kutsub. Kuid mina ei lahku. Olen selle raja valinud, ise, ja ise pean seda ka kima. Sestap pisut ka rmustan, et kusagil on keegi nimetu virtuaalne mttekaaslane, kellele vib adresseerida oma kurvavitu mtiskluse.

Oled praegu kindlasti kodus, igaljuhul on sul soe, hea. Ma vhemalt loodan. Sa magad. ongi magamiseks. Kuid mina ei raatsi, armastan d selleks liiga. Armastan seda vaikset muusikat, mille kuupaiste hinge manab, armastan ka vihma sabinat aknaklaasil ja puude mha tuules. Armastan isegi tuledes sravat linna, tis vaikust ja vgivaldsusehngu. Kuid see hell hilisine tunne langetab mu kilbi, koorib mu soomusr ja teeb mind haavatavaks.

Siis kurvastan. Kurvastan, sest pole kedagi, kellega jagada seda vaikset joovastavat rmu. rebib mu sisemuse vljapoole, keerab mind pahupidi. Ta kasutab mind ra. Nii nagu mina kasutan peva, kasutan inimesi. Kuidas? Ei tea. See on kunst, looming. Hlestada inimesi nii, et neis heliseks need keeled, mis vajalikud minu harmooniaks. Sest maailm on minu oma. Minu maailm, minu reaalsus.

Igahel on oma. Ka l. maailm on suur, pehme ja soojendav. maailm suudab hte sulatada inimeste pisikesi maailmu, ta hendab need heks joovastavaks silmapilguks. Peale minu on veel palju selle soojuse jahtijaid, kuid ei aita kedagi, kui inimeste hinged ei kla hes helistikus. aitab neid, kes on leidnud iseend ja teineteist. Sestap on s palju ksikuid uitajaid, kes ei suuda leida iget nooti. Mina, ksildane hunt, ksiladsim kigist, ulun kuu poole ja minuga koos minu vari. Vari muutub siti salapraseks, ta hakkab hiilima ja ritab aegajalt puult puule hpata. Vahel jtab ta mu sootuks. Kuid siiski on ta mu ainus seltsiline, ja ma ei pahanda ta peale. Mu varjule ei meeldi hommik ja tusev pikene. Siis ta pahandab ja muutub hajameelseks. Minule ka ei meeldi hommik, sest ta tuleb liiga ruttu.

Hommik peletab eemale salaprasuse, ja tema asemele astub peva rhutet asjalikkus. Inimesed virguvad, ja taas on maailm tis ttuid viklasi inimmtteid. Nad segavad, rselevad, kraaklevad ja ritavad kik rabada endale suuremat tkki mittemillestki. Ise nad seda kll nii ei nimeta. Ise arvavad nad, et see mittemiski ongi elu. Nad eksivad. Elu on tegelikult alasti. Elu lihtsalt ei vaja mingit rd, ta on ilma selletagi tiuslik. Vi igupoolest on ta vaid ilma selleta tiuslik. Aga keegi ei tea seda, ja nii ritatakse ksteist aiva le trumbata, et elu rtada ha uhkemalt ja uhkemalt.

Elule ei meeldi see, ta kipub sellest kiduma ja nrbuma. Elul on ka mte, nagu inimestelgi. Elu mte on puhas ja selge, aga paraku ei mista seda keegi, ka elu ise mitte. Kiduma kipub elu just selleprast, et ta ei kuule enam oma mtet. Inimeste pisikesed, kuid ambitsioonikad mttekesed sebivad ja lrmavad niivrd. Vhesed nnelikud on ninud elu mtet. Elu ei hinga sellest kellelegi. Elu on seks liiga habras. Kuid tema hapruses peitubki tema jud. Elu mtet aimavad vaid need, kes jlgivad elu tema pikkadel kurbadel eksirnnakutel. Ja vhestele ka neist naeratab nn.

nn on omasoodu aga psimatu ja mramatu. Ta ei armasta pikka tammumist paigal, ta ei armasta ka neid, kes teda otsivad. nn armastab ootamatusi. Ta on rahutu vaimuga, nagu varblane. Kuid neile, kes on suutnud plvida tema poolehoiu, on ta truu. Igaveseks. nnel ei ole oma keha. Ta vib end peita kiges kttesaadavas. nnel pole ka suurust. Kige suurem nn vib peituda kige pisemas asjas, ja ka kige suuremast ei pruugi leida mitte terakestki. nn armastab veel ka harmooniat, kus seda leidub, seal peatub ta tihti pikemaks. Aga kindlasti ei kohta teda seal, kus ringi luusivad kadedus, viklus ja ahnus.

Nende kolme mber reeglina sootuks mtteid ringi parvleb. Neid pisikesi, inimeste omi. nne lhedalt sugulane on armastus. Kuid sellest juba teine kord. Kui ldse. Ei tea, kust vtsin julguse ja ju rkida asjust, mida vaid ige pgusalt tunnen. Kuid siiski loodan, et mistad mind, ehkki ei rkinud kll asjust, mis sdamel.

Tnan kuulamast. Loodan, et mu mtete kurbus ei sisenenud sinu unengudesse, kui nad sinule adresseerisin....