Jumal seda teab, mida ma kõik ette võtsin, et temast lõplikult lahti saada. Ükskord virutasin talle restoranis vastu vahtimist, nii et peaaegu kõik külastajad pöördusid ringi. Ma tõusin püsti ja lahkusin sirge seljaga. Kuid ta ainult naeratas. Kõiketeadvalt, enesekindlalt. Ma viskasin tema kirjad avamata prügikasti, ei võtnud toru, kui automaatvastaja näitas, et helistajaks oli tema. Ma keeldushin temaga kohtumast, ütlesin ära teatrikülastustest. (Ainuüksi teatripiletid läksid talle kenakese summa maksma.)

Kuid ma tegin ka vigu. Ma lasksin ennast ikka ja jälle pehmeks rääkida ja läksin temaga voodisse. Saatus! Tõsi, voodis olin ma kui hõõguv metall, mida ta oma vasaraga sepistas nagu heaks arvas. Seal kuulusin ma talle ja mitte kellelegi teisele. Isegi mitte iseendale. Voodis oli tal piiritu võim minu keha ja vaimu üle, mis tekitas minus alati pöörast hirmu. Ma jälestasin seda kaabakat, kellel jätkus jultumust tunnistada, et teda huvitab ainult minuga seksimine jatapole kunagi olnud huvitatud püsisuhtest. Ma vihkasin teda sellepärast, kuid ihaldasin teda seda enam.

Esimest korda elus täheldasin ma tohutut erinevust oma mõistuse ja keha vahel. Mu himude orjuses olev keha püüdis tõugata mõistust inimhinge sügavaimasse kuristikku, toetatuna selle tüübi poolt, kes mind alati hullupööra erutas. Jäi mulje, et ta ei mõjuta mitte ainult mu tahet, vaid valitseb ka osa minu alateadvusest. Lõpuks ei pidanud ma enam vastu ja vahetasin töö- ning elukohta.

Ühel päeval helistas ta mulle jälle. Kurat seda teab, kuidas tal õnnestus välja nuhkida minu hoolikalt salastatud telefoninumber. Ta ütles mulle, et tuleb nädalalõpus, seega täna. Ma ütlesin talle, et ta võib kassi saba alla minna ja et mul pole mingit tahtmist teda enam kunagi näha. Kuid ta puhkes ainult naerma ja pani toru ära. Kas pole eemaletõukav, kui inimesed on oma võimust teadlikud? Kas pole kohutav? Kuidas nad ise selle tõdemusega toime tulevad? Milleks nad seda vajavad?

Kas ta aimas, kui sageli ma olin möödunud kuudel, mil ma elasin võõras linnas, temale mõelnud? Ei möödunud peaaegu ühtegi ööd, mil ma poleks unistanud sellest, et ta oleks minu kõrval. Mitte sellepärast, et ta oli inimene, kes suutis minu vajadust õrnuse ja helluse järele rahuldada, vaid sellepärast, et minu keha lausa värises himust tema järele. Ta oli mulle sama mis narkootikum narkomaanile. Aeg-ajalt pidasin plaani ise talle helistada ja teda enda juurde kutsuda. Kuid siiski suutsin ma alati kiusatusele vastu panna. Kas ta aimas, et ma olin vahepeal proovinud tosinat meest, et temast lahti saada?

Mitte ükski neist meestest ei suutnud mulle pakkuda seda, mida tema andis. See oli tema edu ja mõju saladus. Ta ei tõuganud mind lõpmatusse himusse mitte oma jultunud pealetükkivusega. Ei, ta tegi mind ära sellega, et suutis minust välja võluda midagi sellist, mis oli peidus minu olemuse sügavuses. Ta oskas mind üles kütta, tulles vastu minu kõige rafineeritumatele soovidele. Ta sai füüsilise ja vaimse rahulduse sellest, et imes minust viimase välja. Ta oli vampiir, kes jõi minu verd ja tegi mind enda kuulekaks orj aks. Ma kuulusin talle, olin temast sõltuv.

Ma ei läinud talle raudteejaama vastu, kuigi olin kindel, et ta tuleb. Salajas lootsin - ei, mu mõistus lootis -, et ta ei tea mu aadressi ega leia mu korterit kunagi üles. Sellest hoolimata ei teinud ma seda, mida oleksin pidanud tegema. Ma ei lahkunud korterist. Ma ei läinud töökaaslase juurde nädalavahetust veetma, vaid istusin kodus ja üritasin lugeda. Kogu mu keha oli erutusest pingul. Mu kukal kripeldas peaaegu ebameeldivalt ja aeg-ajalt hakkas magu korisema. Ma jõin kaks pitsi likööri, mis panid mu näo veel rohkem õhetama. CD, mida ma olin kuulanud, oli juba ammu lõpuni mänginud. Ma isegi ei märganud seda. Istusin nagu transis. Ma vaatasin ikka ja jälle kella ja turvaklaasist uksega esikut. Ta oleks pidanud juba ammu kohal olema. Oma sisemuses hingasin kergendatult, kuid ma ei saanud ikka veel rahu. Siis nägin klaasukse taga tumedat varju...

Mul jäi hetkeks hing kinni ja süda jättis löögi vahele. Ma tundsin varju kohe ära. See oli tema. Ei mingit kahtlust!

Miks ma istusin hommikumantlis? Kas ma olin lõplikult lolliks läinud? Kas olin himust hullunud? Ma oleksin pidanud midagi selga panema. Või ma ei tahtnud seda? Või ma ei tahtnudki ust avada? Minu mõistus ütles EI, minu keha aga JAA. Kellel oli suurem sõnaõigus? Mõistust läheb mul vaja siis, kui ma kunagi vanaemana lastelastele kamina ees sokke koon. Praegune aeg kuulub mu kehale, tema on valitseja! Praegusel hetkel pole mingit tähtsust, mis hiljem saab või tuleb. Otsus oli langetatud. Mu mõistus tõmbus delikaatselt tagasi. Ma avasin ukse.

Ta seisis naeratades lävel, käes hiigelsuur lillekimp. Sellepärast ta siis hilineski! Tal oli seljas hele mantel, teises käes väike reisikohver. Ma teadsin, mida ta sel hetkel mõtles, millest ta oli mõelnud kogu reisi jooksul. Mu pilk oli piisavalt reetlik. Ma teadsin, et mu silmad särasid. Ma ei suutnud ega tahtnudki seda varj ata. Ma vajasin teda, vähemalt nädalavahetuseks. Ma teadsin ka seda, et ta jääb jälle mu kaela. Küsisin endalt, millega see kõik kord lõpeb, kuid jätsin vastuse leidmise teiseks korraks. Antud olukorras oli see parim, mida ma teha suutsin.

Ta sirutas käed välja, kuid ei tulnud minu juurde, vaid laskis minul enda juurde tulla. Ta tegi alati nü. See oli tema komme, mis mulle hirmsasti meeldis. Ja ma läksin. Mu keha oli üheaegselt nii külm kui kuum, kui ma tegin sammu ettepoole ja tema laiale rinnale viskusin. Ta reageeris kiiresti, pani käed mu kaenla alla ja tõstis mind õhku. Tema meelad huuled surusid vastu minu omi, samal ajal, kui ma lõin käed tema kaela ümber. Ta viskas kohvri maha, kandis mind tuppa ja pani lillekimbu lauale.

Ta pani mu toa keskel põrandale, kus ma püüdsin värisevatel jalgadel tasakaalu leida. Ühe liigutusega lükkas ta mul hommikumantli seljast ja võttis mind oma embusesse. Tema keha soojus kandus minule üle. Vilunult astus ta minu selja taha ja painutas mu lõua üles, nii et ta sai mind ülevalt suudelda. Ma sulgesin silmad ja tundsin tema teist kätt oma kõhul, mis nõudlikult ettepoole võlvus, et tema sõrmede survet tugevdada.

Tema kuum hingeõhk kõditas mu nina, põski, laupa. Sel hetkel teadsin ma, et ma elan ainult nende silmapilkude nimel. Kõik muu oli tähtsusetu. Äkki võttis ta käed ära. Ainult hetkeks. Siis tundsin, kuidas ta nokitses mu kahe kuldketi lukkude kallal. Ma oigasin valjusti ja mu alakeha muutus kuumaks. Ma teadsin, mida ta teha kavatseb.

Ta oli minuga korduvalt seda mängu mänginud ja muutnud mind oma tungide tahtejõuetuks mänguasjaks. Ta tegi ketid lahti ja libistas nendega üle mu rindade. Ma laskusin põlvili, ootamata ära, mil jõud mu jalgades kaob. Ta järgnes minu eeskujule, sidus ketid ümber mu rinnanibude ja tõmbas ketid koomale. Nörk valu pani mind oigama ja ma laskusin selili. Ta jäi minu kõrvale põlvili. Ta silitas mu keha kuldkettidega. Ma tundsin, kuidas midagi mu tupest välja tilkus.

Ta käskis mul käed laiali ajada ja ennast mitte liigutada. Ainuüksi oma häälega hoidis ta mind ohjes. Samuti ka kätega. Ketilülid tantsisklesid kord tugevasti, kord uskumatult õrnalt üle minu pingul kõhu, üle reite, kaela. Ta tõmbas ketid mu kaenla alt läbi, üle näo, üle suu.

Ma limpsasin keelega, tundes omaenda higi maitset.

"Palun!" oigasin ma. "Tee seda ometi!"

Ta teadis, mida ma mõtlesin. Ja ta tegi seda. Ma tõstsin oma alakeha põrandalt üles ja tundsin, kuidas üks kett minu reite vahel kõikus. Lõpuks pistis ta teise käe mu alla, et haarata keti teine ots. Ja siis...

Pisut valu tekitades libisesid peened ketilülid mu häbememokkade vahelt läbi. Libisesid minu märjas himus, nii et ma pidin karjatama. Mu keha tõmbles. Ma ei suutnud enam oma käsi tegevusetult paigal hoida. Nagu iseenesest tõmbusid käed mu kirest ülekuumenenud keha juurde ja haarasid rindade järele, mis igatsesid helli puudutusi.

"Jaa!" lubas ta oma malbe ja sugereeriva häälega. "Võta nad endale! Armasta iseennast!"

Tema käsud sütitasid mind, kuigi ma kuulsin neid nagu läbi vatist seina. Põletav metall ärritas mu häbet, kratsis tugevasti vastu mu tundlikku kliitorit, mis oli juba täielikult kõvastunud. Ma ei mäleta enam, millal ma esimese orgasmi sain, kuid äkki oli kogu mu keha üksainus elav orgasm. Ma suutsin vaevu tajuda, kuidas ta ketid mulle sisse toppis, kuid ma tundsin selgelt, kuidas ta need välja tõmbas.

Väga aeglaselt. Mõnuga, mida nautisin nii mina kui ka tema. Ma vajusin kiunudes vaibale, anusin teda, et ta lõpetaks, kuigi kõik minus kisendas selle järele, et ta jätkaks. Ma lihtsalt ei suutnud enam. Iga hetk oleks võinud mu süda seiskuda. Ükski inimene poleks pikema aja vältel üle elanud seda, mida ta minuga tegi, kuid mina nautisin seda, isegi siis, kui ma oleksin sealjuures pidanud eluga hüvasti jätma. Ma olin ümbritseva maailma suhtes täiesti ükskõikne. Mul polnud sooja ega külma ka sellest, et naabrid kindlasti kuulsid mu ekstaatilisi karjeid. Ma surusin küüned oma rindadesse, küünistasin ja kraapisin neid, tundmata valu, küll aga lausa talumatut naudingut. Ühtäkki avastasin ennast üksinda põrandal lamavat. Ta oli minust mõned sammud eemaldunud ja jälgis vaimustusest põleval pilgul minu mõnust võbisevat keha, sealjuures ennast lahti riietades. Ta laskis aeglaselt ühe rõivaeseme teise järel põrandale langeda. Ma olin higist läbimärg.

Nagu läbi udu nägin ma, kuidas ta ihualasti ühes toanurgas asuvas tugitoolis istet võttis ja jalad välja sirutas. Ta istus minu ees nagu keiser ja mina olin tema orjatar.

"Tule!" ütles ta lõpuks.

Olles läbielatust pisut toibunud, roomasin ma käpuli tema juurde. Ma vajasin seda, kuigi nii mõnigi võiks mind mitte mõista.

Ma lähenesin talle, peatudes alles siis, kui tema kivikõva pulseeriv vänt kõikus mu näost kõigest mõne sentimeetri kaugusel. Suudlesin tema hõredate karvadega kaetud reite sisepindu, lakkusin ta põlvi. Ka tema oli higistanud. Nüüd tundsin higi soolakat maitset. Käsi appi võtmata kompasin huultega tema suguti otsa. See oli kuum ja uskumatult prink. Ma võtsin tema riista suhu, surusin huuled kokku ja hakkasin imema. Ma kuulsin, kuidas ta hakkas järjest valjemini oigama.

"Ime korralikult!" käsutas mu valitseja. Ma andsin endast parima.

Olles erutatud iseenda himust, panin ma käe oma reite vahele, samal ajal tema riista üha sügavamale suhu võttes. Ta võttis mul juustest kinni ja tõmbas endale lähemale. Mu peanahk pinguldus, ma võtsin veelgi sügavamale suhu ning lükkasin sõrmed endale veelgi sügavamale tuppe. Ma tundsin teda, teadsin, et ta kohe lõpetab ja tahtsin seda näha ning tunda.

Erakordse jõuga purskas ta oma spermalaadungi mulle sügavale suhu, nii et ma oleksin äärepealt lämbunud. Samal hetkel kummardus ta minu kohale ja haaras kätega tugevasti mu puusade ümbert kinni. Tema keha värises ja tõmbles.

Nii oli see meie vahel alati, kui ma nõustusin temaga kohtuma ja mängu kaasa tegema. Mulle sai seigeks, et ma lubasin seda liiga sageli, kuid samas ei kujutanud ma ette teistmoodi seksi. Vähemalt mitte täna. Võib-olla mõnel järgmisel korral. Peaaegu täielikult kurnatuna ronisin ma talle sülle, võtsin tema pisut lõtvunud suguti pihku ja juhtisin selle oma täitmatusse armugrotti. Imevate liigutustega võtsin selle toreduse vastu ja tundsin, kuidas ta mõne minutiga oma täismõõtmed saavutas.

Ta katsus mu rindu, tõmbas mind endale lähemale jahakkas neid oma niiskete huultega lakkuma.

Nii möödus kogu pühapäevane pärastlõuna. Pärast seda tundsin ainult tungivat vajadust magada. Ma teadsin, et kunagi tuleb ta jälle.

Ma loodan seda...