Oli olnud ks esimesi teliselt suviseid pevi. Kogu loodus lhnas ja kuumas. htuks oli pikesest jnud jlgi nahal fsiliselt tunda.

Selline suur kevade kiire muutumine suveks tekitas rahutust. Kui kevad oli tekitanud vaid tundeid ja hingerahutust, siis selle kuuma pevaga oli muutunud kogu keha rahutuks. Ja see rahutus oli piinavalt valus.

Mirjam ritas end rahustada jaheda dushiga. Abi oli sellest vaid hetkeks. Isegi jahedad siidist voodilinad tundusid ta naha vastas liiga kuumad.

Pikad tundusid Mirjamile need viimaste kuude d. ksikud d. Vga ksikud d...

Kolm kuud tagasi oli Erik lahkunud. Ei, siis ei teadnud Mirjam, et see on lahkumine. Erik oli lihtsalt varahommikul lahkunud. Alati naeratav, heatujuline. Oli kallistanud lahkumisel, suudelnud kaelale ja elnud: "No, helistame siis...". Kik nagu sadu kordi eelnevalt. Ainult, et seekord oli viimane kord.

Tollal Mirjam seda veel ei teadnud. Oleks teadnud, oleks ehk hoidnud kauem end Eriku vastas, pdnud meelde jtta seda pikesesra Eriku tumedates silmades. Oleks... Jah, mttes oleks see kik olnud. Erikut pole enam, pole Mirjami maailma jaoks. Mirjam oli oodanud paar peva telefoniknet, kutset lunale vi mnd Eriku tavaprastest istest klastustest. Vaikus. Lpuks helistas Mirjam ise. Eriku mobiililt tuli teade, et seda numbrit enam ei kasutata. Eriku sbrad nentisid, et nad ei tea Erikust suurt midagi, kuid Erik olla elu ja tervise juures

"Hljatud! Lpp! Kik!" judis ratundmine Mirjami meeltesse. Meenusid ka katked Eriku mttekikudest, mida ta polnud kunagi pris tsiselt vtnud: "Inimesed on kui laevad s - kohtuvad ja lahkuvad. I hate goodbays. Carpe diem!". Mijam oli uskunud, et see kik ei puuduta teda, et nende suhe on eriline. Eriline oma vabaduses, oma kohustuste puudumises, naudingutest ja ilusatest hetkedest koosnev. Nagu lputu phapev. Ometi oli ka see lbi saanud. igemini nagu lbi ligatud. Jrsku enam ei olnud.

Mirjam hakkas vltima neid hubaseid baare, kus nad olid Erikuga koos laisklevaid prastlunaid veetnud. Liiga valusad olid mlestused. Liiga suur oli hirm nha Erikut istumas seal mne teise naise seltskonnas, nol seesama enese ja maailmaga rahulolev ilme, silmad sramas.

Tna oli siis see htu, kui Eriku jrgi hakkas ahastades karjma mitte ainult hing vaid ka keha. Hunnitud d, tis kirgi ja mngurmu ja lausa haigettegevat hellust. Erik oli jumalik armastaja. Ta tunnetas naist iga keharakuga. Kui Erik kasv hetkeks oli naist puudutanud alateadliku sooviga temaga d veeta, siis oli naine tema suhtes relvitu. Nagu rgne maagiline vormel oli selle mehe ktes, huultes. Erik, kes kunagi eraelus ei hiilanud taktitundega, oli voodis arvestav, armastav ja austav. Ta oli sel hetkel just selle naisega, selle naise jumal ja aeg muus maailmas oli seisma jnud. Erik...

Mirjami jaoks muutusid meenutused vljakannatamatuks. Ta otsustas, et lheb tna sel kuhugi baari. Lheb ja joob jklmast klaasist mnd kanget napsi ja pab maailma vaadata teistsuguse pilguga. Mingi hetkeemotsiooni ajal haaras ta kapist kige lhema ja liibuvama kleidi. Kui Mirjam oli riietumisega hele poole judnud, avastas ta et neb vlja kui libu.

Tsi kll, ilus, maitsekas ja kallis libu, kuid ikkagi libu. Ilmselt oli ta alateadvus, mis meest nudis teinud tema eest otsuseid. Iga osa temast krgas signaale: "Vaata mind, katsu mind. Ma olen su kingitus, ava mind!"

Mirjam sundis oma kaine ja kaalutleva mina vaikima ning tormas kontsade klbisedes trepist alla. Mirjam oli otsustanud. Mirjam oli teel.

Kui Mirjam baari judis, oli seal juba igahtune melu ties hoos. Kik oli nagu kolm kuud tagasi, nagu pool aastat tagasi. Poiss baarileti taga naeratas tuttavlikult, kergitas korraks kulme ja lausus vaid "Sina, Mirjam. Ammu pole ninud. Oled muutunud. Ilusamaks. Teistmoodi ilusamaks. Nagu tavaliselt: kiire, klm ja kange?" Mirjam noogutas laisalt ja stas sigareti. Ta polnud suitsetanud juba mitu ndalat. Erik oli ta suitsetama petanud. See oli meeldiv histegevus. Eriku kadudes oli Mirjam ka suitsetamisest loobunud. Ilma Erikuta polnud sellel tegevusel mingit veetlust. Mirjam oli omaette kniliselt muianud, et kui teised sltuvad nikotiinist ja ei suuda suitsetamisest loobuda, siis tema ilmselt sltub Erikust.

Suits liugles laisalt lae poole. Mirjam vttis oma joogi, hingas sgavalt sisse ja ji selle he hingetmbega. "Korrata!", tles ta poisile leti taga. Vtnud uue joogi npu vahele siirdus ta leti juurest laudade juurde. Ta noogutas tuttavatele, kuid ei istunud nende juurde lauda. Mirjam valis ksiku laua, kust ngi peaaegu kogu baari ja hakkas inimesi vaatama.

Tna tundus olevat heade ja ilusate inimeste pev. Lauad olid tis ja inimesed nende taga lid ilmse mnuga oma aega surnuks

Jrsku astus uksest sisse mees, kes kitis Mirjami thelepanu hetkega. Mirjam ei saanud aru, mis see on, aga ta teadis, et selles mehes on midagi, mis lausa tmbab teda selle mehe poole. Kik mistlikud mtted olid Mirjami peast kadunud. Ainus kinnisidee oli: "Ma pean temaga tuttavaks saama. Ma pean teda puudutama. Ma pean."

Tundus, et saatusejumalanna oli Mirjami vastu sel l lahke. Noormees siirdus oma joogiga just Mirjami laua poole. Mirjam tundis kuidas ta sda peksleb nndamoodi, et see peaks olema kuulda le baaris kostva muusika.

"Vaba?", ksis mees laua juurde judes kskikselt. Mirjam noogutas. Rkida poleks ta suutnud. Jrgmise poole tunni jooksul ei vahetanud nad snagi. Noormees vaatles leoleval pilgul baaris olevat seltskonda ning ji laisalt veini. Mirjam suitsetas ning oli nutma puhkemas. Mees oli tiuslik, hoolitsetud vlimusega. Ja tal olid samasugused tumedad silmad kui Erikul. Mirjam ei suutnud end kuidagi kokku vtta. Tundus, et ta oli maha maganud ige hetke vestluse alustamiseks.

Maailm muutus veelgi tumedamaks kui oli olnud enne. Ta oli just psti tusmas ja lahkumas kui mees tema poole prdus ja teatas samasuguse kskiksusega hles kui enne: "See koht on end ammendanud. Lheme mujale." Mirjam ei uskunud oma krvu. Lheme, oli mees elnud. Mirjam pdis silitada vlist rahu: "Olgu," tles ta. Olukord oli kummaline. TavaMirjam ei oleks eal nii kitunud, aga tna sel ei olnud Mirjam see, kes ta oli harjunud olema.

Aeglaselt lbi baari minnes tervitasid nad mlemad eemalt oma tuttavaid. Mirjamile tundus hmmastav, et mnes talle tuttavas laudkonnas paistis ka mehel tuttavaid olema. "See on see, Eesti. Kik tunnevad kiki", kis tal peast lbi. Baariletini judnud tles mees "Oota!" ning ostis pudeli kallist punast veini ja sigaretid.

Mirjam jrgnes mehele kui unes. Baari ees seisis must lahtine sportauto. Mees viskas veini tagaistmele ning seisatas Mirjami vastas.

Ja siis libistas mees srmega hkrnalt le Mirjami palja la. Ja veel kord. Mehe pilk vangistas Mirjami oma. Korraga olid mehe ked Mirjami puusadel, libisesid silitavalt le srte. Mehe huuled silitasid Mirjami lgu, ekslesid kaelal. Mirjamile tundus, et ta minestab. Kogu maailm keerles ndsuses. Veel hetk ja ta astub sellesse mngu. Astub tiusliku mnguasjana. Mirjam libistas oma srmed mehe tihedatesse juustesse. Silitas ta pske oma psega. Ta huuled jagasid hellitusi mehe kaelale. Mees hammustas teda rnalt last. Pinge oli krgel, tundus, et enam pingelisemaks ei saa minna. Mirjami ja mehe huuled otsisid kohtumist.

"Istu autosse", tles mees kki, "palun.", lisas ta. Tema hles polnud enam seda suurt kskiksust, kuid kummastav rahu oli seal silinud. Mirjami maailm oli pea peale pratud. Ta ei saanud enam millestki aru.

"Ei saa, muidu hakkab juba liiga hea", muigas mees stevtit keerates.

Nad sitsid mda ist linna. Autos mngis mingi muusika, midagi sellist mida tavaliselt autodes ei kuulata. Mingi suhteliselt kiire ja Mirjamile tundmatu muusika. Selle muusiika taustal mjus mees rooli taga harukordselt rahulikuna. Umbes kolmanda ja neljanda loo vahepeal teatas mees: "Tead, sa oled kui Boticcelli Veenus. Ma ei saanud teisiti, kui pidin sind enesega kaasa vtma. Muide, ma loodan, et sa tavaliselt ei rivastu nagu libu. Proffide peale ei viitsi ma end ega oma aega raisata. Kuigi jah, sa ei ole proff. Ja kui oled,... ah, vahet pole. Veenused on Veenused."

Mirjam ei suutnud melda, arutleda ega reageerida. Liiga harjumatu, liiga uskumatu tundus kogu olukord. Ometi tuikas ta meeltes vaid ks mlupilt. Mehe ked tema kehal, huuled tema lal.

"Ttarlaps, mis on sinu nimi?" kostus asjalik hl rooli tagant.

"Mirjam", suutis Mirjam vriseval hlel sosistada. Mees peatas auto kiliselt teeservas. Ta vttis Mirjami vrisevad ked oma pihku. "Mirjam", tles ta retu rnusega hles, "Mirjam, ma tahan sind. Ma tahan sinuga magada. Tahan jagada sinuga paradiisi".

"Mina...Mina tahan sinuga ka," sosistas Mirjam.

Alles peale esimest orgasmi oli Mirjam suuteline tunnetama mehe keha enese vastas, suuteline jrgnema mehe rtmile. Enne esimest orgasmi oli Sven viinud ta nii suurde ootusrevusse, et ta oli kaotanud kontakti kogu mbritsevaga. Ta oli nautinud. Ta oli olnud kui jumalanna, kellele pakuti limat naudingut. Nd oli tema kord oma jumal taevasse viia.

Sven reageeris igale Mirjami hellitusele. Ta keha oli kui lill, mis pdleb pikese poole. Mirjam oleks tahtnud laotada kogu oma naha vastu Sveni nndamoodi, et tunnetaks iga oma rakuga meest. Kuna see polnud vimalik, siis silitas ta meest oma ksivarte sisepinnaga, rindadega, juustega. Ta libistas keelega le kige rnemate piirkondade.

Sven oli kannatlik ja osav nautija. Lpuks oli Mirjam see, kes ei suutnud enam kannatada ning sosistas palavikuliselt: "Tule palun mu sisse, palun, palun..."

Mirjam oli ninud, katsunud ja maitsnud Sveni riista, kuid siis, kui see temasse sisenes, tundus see olevat veelgi kasvanud. See oli vapustavalt suur, aga samas rn. See oli kui Mirjami jrgi voolitud. Ta oli tpselt paras. Sel hetkel kui Mirjam sellele ratundmisele judis, tundis ta, et ta tuleb kohe uuesti. See kuidas Sven sisenenud oli, pikaldaselt, aeglaselt, rnalt, oli ta uuesti plahvatuseni viinud. Mirjam psis liikumatult ja nautis seda, kuidas tema sisemine pleng hellitas Sveni liikumatut ilmasammast tema sees. Sven ei lasknud tal uuesti maa peale laskuda. Ta alustas uuesti hellituste ja suudluste kutsuv-narritavat mngu, ise rnalt Mirjami sees end liigutades.

Mirjam kaotas selles naudingute s aja- ja kohataju. Sven viis ta selle jooksul nii mitmeid kordi lima rahulduseni ning judis ka ise paaril korral purskuda Mirjamisse ning Mirjami kuldpruunide rindade vahele. Nad jagasid hellitusi, hiljem aga ka juba kibemagusaid hammustusi, Mirjami kned jtsid jooksul mitmeidki kriime Sveni tiuslikule kehale. See oli naudingute , see oli mingi teine aeg, teine ruum. See oli kui muinasjutt kui mt ja nemad kahekesi olid selles mdis. See oli paradiis.

Mirjam rkas hommikul hotellitoas. ksi. Voodi meenutas hommikuvalguses pigem taplustandrit kui altarit. Svenist polnud jlgegi. Mirjam oleks vinud mdunud d vljameldiseks pidada kui ta kehal poleks olnud ilmselgeid mrke naudingutest. Kui ta dusi all pdis selgust ja selgitust mdunud le leida, koputati uksele. Ukse taga oli hotelli jooksupoiss. kes ulatas talle suure kimbu liiliaid, millede vahele oli jetud kiri: "Au revoir! Tnan Sind. Olid jumalanna ja andsid mulle vimaluse tunda end jumalana. Vib-olla tuleb veel aeg, mil me jagame taas paradiisi. Sven. PS. Kui mu venda Erikut ned, tervita teda."

Mirjam tundis, et ta peaks vihastuma, raevutsema. Aga samas tema keha vaid vrises, vreles rnalt, meenutades mdunud d. See oli igatsus, keha igatsus, mis igatses jumalaga koos paradiisis kroonitud saada. Ja see tunne oli suurim kigest ning Mirjamini judis ratundmine, et see on ootus ja igatsus, mis ei lahku tast enam eal. Igatsus, mis kunagi kindlasti saab kroonitud paradsis. Igatsus, mis isegi haiget tehes on nii erutav. Igatsus, mis kustutas tema igatsuse Erikt. jrgi, sest see oli tugevam, vimsam - rgne kutse.