Viiest Beethoveni kontserdist on viimane igas mttes suurim. Mina sain sellele pileti oma onu kest, ta ise ei saanud minna ja nii ma sattusin tema loozhi.

Seal oli ainult kolm tugitooli - niisugused, mis on rohkem viirstide ja teiste suurte ninade jaoks. Vasakult rmises istus ks meesterahvas, hall nagu kull. Meie vahel istus tema noor saatja. Sbralik tervitus, esimene pilkudevahetus. Tema silmad on kui mitme tundmatuga helkiv vrrand.

Kaunitar lhnab meeldivalt ja neb vluv vlja. Tema must siidkleit kahiseb, siidisukad pragisevad. Orkestrandid hlestavad pille. Hallpea heidab unise pilgu kavalehte ja hakkab tukkuma jma.

Kas see on tema naine? Vi sbratar? Vahest ttar? Dirigent ja solist vetakse aplausiga vastu. Kontsert klaverile orkestri saatel mi-bemoll mazhoor, op. 73 algab. Esimene osa on allegro.

Neiu sikutab oma kleidi natuke krgemale. Ma olen rabatud tema sihvakatest pahkluudest - mustad krge kontsaga kingakesed, tumedad vrksukad.

Ta naudib, silmad pooleldi suletud ja pea tahapoole kallutatud. Pringid rinnad kerkivad ja langevad muusikavoogude saatel. Tal on kindlasti suureprased rinnad. Kerged helid sulatavad ka mind tahapoole njatuma. Ma kombin pilguga tema keha, ta tajub seda ja tardub nagu raidkuju.

Aplausitorm katkestab mu vaatluse. Vanamees kargab ehmunult psti, aplodeerib tormiliselt koos teistega.

Lhike paus. siis lheb jlle pimedaks. Teine osa-adagio unpoccomoto. Beethoveni heroiline ettekujutus kunstnikust kui ajaloosubjektist lbib kogu tema muusika olemust.

Neiu vtab kekotist vaikselt oma pikkade peente srmedega sokolaaditahvli vlja, hammustab tkikese ja... ulatab lejnud poole mulle. Omakorda hammustades loodan veel tabada sokolaadil tema niiskete huulte jlge.

Tasased viiulihelid avavad uue teema. Neiu avab oma jalad, pea endiselt tahapoole kallutatud. See on vist kontserdi kige parem koht. Ta silitab ktega oma puusi. Jlle tuleb sisse klaver ja viib juhtmotiivi vastavuses tema srmede mnguga otse tema mtete keskpunkti.

Ma emban teda oma vasaku kega, ta liibub mu ligi ja mngib edasi. Vanamees magab. Minu srmed alustavad oma partiid, peldes ta rindade poole ja mngides nende nibudega. Ta hingeldab, ta erutus kasvab koos teise osa vaikse helinaga. Ta ajab end sirgu ja kohendab kleiti. Aplaus.

Ma olen tormi vimuses. Kolmanda osa esimesed taktid - rondo. Beethoven pidi olema saatan. Tema muusika on muutev: htesid erutab, teisi ldvestab tielikult.

Ma kontrollin, kas vanamees magab veel. Aeglaselt ja rnalt langetan ma oma ke kaunitari reite vahele. Eeva hellitab Priapost. Aadam hellitab Vulvat. Suureprasemat kontserti ei saa ollagi.

Muusika muutub valjemaks: allegro. Tema tahab midagi muud, mina samuti. Ta tstab oma parema reie mu plvele ja sellele jrgneb siis juba kogu keha. Ma tunnen, kuidas sisenen temasse. Kik selles saalis - orkestrandid, publik, meie kahekesi - paiskub kulminatsioonile vastu. Meie liigutused muutuvad ha hoogsamaks ja kiiremaks. Ja siis lpuks - kuum vpatus, oodatud roidumus...

Ta istub jlle oma kohal, jalad koos. Finaal. Aplaus orkestrile ja solistidele ei nigi lppevat.

"Noh, pole parata, siin pole enam midagi teha," tleb hallpea, nagu vabandades minu ja oma imeilusa kaaslase ees. "Lki, Diana, meil on aeg minna!"