Sügis, küll nukker aastaaeg, oli kätte jõudnud, kuid millegipärast oli ta mu lemmikaastaajaks kujunenud. Sel päeval oli ootamatult soe ja päikesepaisteline ilm ning ma jalutasin pool päeva ahtas üksinduses mööda linna, õhtu otsustasin aga veeta kodus. Olin jõudnad just teleka sisse lülitada kui hellses telefon. Helistajaks oli mu ammune sõber Silver. Rääkis ta nagu alati kiiresti ja vaevu hinge tõmmates, vuristades peaaegu ühe hingetömbega, et kohe praegu läheme me ööklublsse kus toimub väike bankett ta uuele töökohale määramise puhul.

Kokku oli tulnud kaunis soliidne seltskond, kes ükstsise järel võtsid sõna ja ütlesid tooste, nii et varsti oli pea kõigil meelest läinud, mis puhul siis kokku sai tuldud: läks lahti sellistel puhkudel tavaline tekst, flirt, isegi lauldi koos. Meie kogukond jagunes kuidagi iseenesest paaridesse ja väikestesse gruppidesse, milles igaühes oli erinev jututeema. Minu kõrval istus Silver, teisel pool iauda minu vastas aga kena kolmekümnendates aastates mees tumesinises ülikonnas ja kikilipsus, mis sobis talle kui valatult. Tundsin sõbralt sosinal huvi: "Kes see on?" ja sain jälle kiirsõnalise vastuse, et too mees töötab Silveri osakonnas ja nimi on Toivo.

Panin tähele, et Toivo vaatas mind aegajalt uurivalt. Mul1e tundus see üsna veider. Seda enam, et ta ei tundunud purjus olevat, kuigi ei olnuud teistest sugugi vähem joonud. Banketi algusest oli möödunud paar tundi, kui ma lauast tõusin, et minekut teha. Olin juba uksest väljumas, kui Toivo mu peatas ja küsis:

"Lähed vist nagu veidi vara..."

"Mul on aeg minna, viimane buss läheb varsti, maha jään, pean jala kõmpima."

"Pole probleemi, olen autoga ja võin su ära visata."

"Mnjaa, ettepanek on ootamatu, kuid täiesti ajakohane," mõtlesin endamisi.

"Buss sõidab isegi oma kakskümmend minutit, kui ma muidugi sinna peale jõuan."

Väljusime, istusime autosse ja sõitsime mõne aja vaikides. Pärast, olles parema käega mõnda aega kindalaekas sobranud, teatas Toivo süüdlaslikult:

"No nüüd on küll jama kui palju! Ma ei suuda oma võtmekimpu üles leida... Kas tõesti olen nad kusagile unustanud?"

"Pole midagi hullu," ütlesin, "võid minu pool ööbida. Homme leiad oma võtmed. Pole ju mõtet praegu otsima tormata "

"Ma pole just eriti mugavas olukorras ja piinlik oleks sind häirida, kuid... mis teha!"

Jõudsime koju, jõime kiiruga teed ning tegin meile asemed ära: talle diivanile ja endale toa teise seinas asuvale voodile ning ronisin teki alla. Mu ootamatu külalirse istus veel köögis ja suitsetas sigaretti. Tõusis seejärel kiirustamata ja hakkas aeglaselt riidest lahti võtma, kuni jäi helesiniste aluspükste väele. Ta helehall silmapaar vaatas nukralt mu poole, mina aga ei suutnud pilku pöörata ta sihvakalt pringilt kehalt, laiadelt õlgadelt, lihaselistelt jalgadelt... Kõik ta kehas harmoneerus omavahel, kõik oli omal kohal.

Ta tabas mu pilgu, mis oli suundus allapoole, ta aluspükstele, mille alt paistis midagi väga massiivset, ning pööranud ruttu selja, palusin tal tule kustutada. Toivo heitis voodisse, kuid kõige järgi otsustades ei suutnud magama jääda, vaid ohkas aegajalt vaikselt. Loomulikult ei maganud ka mina.

"Sa ei maga?" kostus ta poolt vaikne hääl.

"Ei," vastasin sama vaikselt ning kogunud pisut end, küsisin temalt: "Ütle, miks sa mind klubis nii imelikult piidlesid?"

"Meeldima hakkasid."

"Mis mõttes, meeldima?"

"Kõige otsesemas - nagu mees, nagu inimene. Muide, tunnen hea inimesed juba kaugelt ära, ja üldse ... mulle mehed meeldivad! Ei usu või? Kui tahad, tule siia. Saad aru, mul on sinuta lihtsalt külm..."

Ma ei suutnud vastuseks sõnu leida, kuid peale mõningat kõhklemist võtsin kutse vastu ja heitsin ta kõrvale diivanile.

"No näed siis, kui kuulekas sa mul oled..." sosistas Toivo.

Ta kummardus mu näo kohale ning puudutas oma huultega minu omasid. Ta lakkus mu huuli oma keelega ja hakkas mind suudlema, tungides keelega mu huulte vahele. Mulle see meeldis ja tema meeldivast kehaaroomist hakkas mu pea ringi käima. Ta suudles ka mu kaela, rinda, kõhtu, laskudes üha madalamale, kuni jõudis trussikuteni... Toivo tiris nad mult ettevaatlikult maha ja seejärel tundsin, kuidas ta mu juba ammu rahu kaotanud riista endale suhu võttis. Mul tuli niisugune nõrkus peale, et ei jaganud enam maast ega ilmast. Tema aga tegi oma keele ja huulte abil mulle midagi nii kirjeldamatult meeldivat, et oleks imelik olnud, kui ma peagi lõpetanud poleks....

Ta suudles mind tugevasti huultele ning esmakordselt tundsin ma üheaegselt nii omaenda sperma lõhna kui ka maitset. Kõik see kokku tundus niivõrd võimas, et oli lausa raske uskuda, et niimoodi võib mehega koos olla.

Mõistsin, et praeguse hetkeseisuga olen ma valmis Toivo iga soovi täitma ning tema, justkui aimates mu mõtteid, palus mul istuda tema riistale. Tegin seda, unustades seejuures hirmu, mis valdas mind mulle tundmatusse maailma sisenedes.

Peenisepea osutus ootamatult libedaks ja sisenes minusse üllatava kergusega. Tundsin algul küll väikest valu, kuid see andis järele, kui mu sõbra massiivne riist kogu oma toreduses minusse sisenenud oli.

Vaeval, et ma suudan täie selgusega kirjeldada seda, mis pärast toimus, mäletan vaid mind vallanud tunnet - puhtnaiselikku: "Ma olen selle mehe oma... Mu jumal küll, kui hea see on!"

Mu segadusesolek ei kestnud eriti kaua, kuid kui ma ülesköetult ja jõuetult Toivo kõrvale vajusin, siis tema jumalik riist oli juba lonti vajunud ja lesis seal pisikese ja väetina. Võtsin ta õrnalt oma suhu ja hellitasin teda kaua, tänades teda nii mulle tekitatud taevaliku naudingu eest. Pärast aga jäime me teineteise embuses magama...

Hommikul ärkasime me, olles ikka veel teineteise ümber põimunud. Tõusime, tegime toa korda, sõime kiiruga hommikust ja kumbki läks oma töö juurde.

Küsisin Toivolt: "Mis nüüd edasi saab?"

"Ära muretse, sõbrake," vastas ta naeratades, "me kohtume sinuga juba üsna, üsna pea, just siis, kui sa seda ise soovid! Kui sa mind loomulikult vajad?!"

"Muidugi vajan! Ja ma arvan, et elu lõpuni"