Oli olnud üks esimesi tõeliselt suviseid päevi. Kogu loodus lõhnas ja kuumas. Õhtuks oli päikesest jäänud jälgi nahal füüsiliselt tunda.

Selline suur kevade kiire muutumine suveks tekitas rahutust. Kui kevad oli tekitanud vaid tundeid ja hingerahutust, siis selle kuuma päevaga oli muutunud kogu keha rahutuks. Ja see rahutus oli piinavalt valus.

Mirjam üritas end rahustada jaheda dushiga. Abi oli sellest vaid hetkeks. Isegi jahedad siidist voodilinad tundusid ta naha vastas liiga kuumad.

Pikad tundusid Mirjamile need viimaste kuude ööd. Üksikud ööd. Väga üksikud ööd...

Kolm kuud tagasi oli Erik lahkunud. Ei, siis ei teadnud Mirjam, et see on lahkumine. Erik oli lihtsalt varahommikul lahkunud. Alati naeratav, heatujuline. Oli kallistanud lahkumisel, suudelnud kaelale ja öelnud: "No, helistame siis...". Kõik nagu sadu kordi eelnevalt. Ainult, et seekord oli viimane kord.

Tollal Mirjam seda veel ei teadnud. Oleks teadnud, oleks ehk hoidnud kauem end Eriku vastas, püüdnud meelde jätta seda päikesesära Eriku tumedates silmades. Oleks... Jah, mõttes oleks see kõik olnud. Erikut pole enam, pole Mirjami maailma jaoks. Mirjam oli oodanud paar päeva telefonikõnet, kutset lõunale või mõnd Eriku tavapärastest öistest külastustest. Vaikus. Löpuks helistas Mirjam ise. Eriku mobiililt tuli teade, et seda numbrit enam ei kasutata. Eriku sõbrad nentisid, et nad ei tea Erikust suurt midagi, kuid Erik olla elu ja tervise juures

"Hüljatud! Lõpp! Kõik!" jõudis äratundmine Mirjami meeltesse. Meenusid ka katked Eriku mõttekäikudest, mida ta polnud kunagi päris tõsiselt võtnud: "Inimesed on kui laevad öös - kohtuvad ja lahkuvad. I hate goodbays. Carpe diem!". Mijam oli uskunud, et see kõik ei puuduta teda, et nende suhe on eriline. Eriline oma vabaduses, oma kohustuste puudumises, naudingutest ja ilusatest hetkedest koosnev. Nagu lõputu pühapäev. Ometi oli ka see läbi saanud. Õigemini nagu läbi lõigatud. Järsku enam ei olnud.

Mirjam hakkas vältima neid hubaseid baare, kus nad olid Erikuga koos laisklevaid pärastlõunaid veetnud. Liiga valusad olid mälestused. Liiga suur oli hirm näha Erikut istumas seal mõne teise naise seltskonnas, näol seesama enese ja maailmaga rahulolev ilme, silmad säramas.

Täna oli siis see õhtu, kui Eriku järgi hakkas ahastades karjma mitte ainult hing vaid ka keha. Hunnitud ööd, täis kirgi ja mängurõõmu ja lausa haigettegevat hellust. Erik oli jumalik armastaja. Ta tunnetas naist iga keharakuga. Kui Erik kasv hetkeks oli naist puudutanud alateadliku sooviga temaga ööd veeta, siis oli naine tema suhtes relvitu. Nagu ürgne maagiline vormel oli selle mehe kätes, huultes. Erik, kes kunagi eraelus ei hiilanud taktitundega, oli voodis arvestav, armastav ja austav. Ta oli sel hetkel just selle naisega, selle naise jumal ja aeg muus maailmas oli seisma jäänud. Erik...

Mirjami jaoks muutusid meenutused väljakannatamatuks. Ta otsustas, et läheb täna öösel kuhugi baari. Läheb ja joob jääkülmast klaasist mõnd kanget napsi ja püüab maailma vaadata teistsuguse pilguga. Mingi hetkeemotsiooni ajal haaras ta kapist kõige lühema ja liibuvama kleidi. Kui Mirjam oli riietumisega ühele poole jõudnud, avastas ta et näeb välja kui libu.

Tõsi küll, ilus, maitsekas ja kallis libu, kuid ikkagi libu. Ilmselt oli ta alateadvus, mis meest nõudis teinud tema eest otsuseid. Iga osa temast kürgas signaale: "Vaata mind, katsu mind. Ma olen su kingitus, ava mind!"

Mirjam sundis oma kaine ja kaalutleva mina vaikima ning tormas kontsade klõbisedes trepist alla. Mirjam oli otsustanud. Mirjam oli teel.

Kui Mirjam baari jõudis, oli seal juba igaõhtune melu täies hoos. Kõik oli nagu kolm kuud tagasi, nagu pool aastat tagasi. Poiss baarileti taga naeratas tuttavlikult, kergitas korraks kulme ja lausus vaid "Sina, Mirjam. Ammu pole näinud. Oled muutunud. Ilusamaks. Teistmoodi ilusamaks. Nagu tavaliselt: kiire, külm ja kange?" Mirjam noogutas laisalt ja süütas sigareti. Ta polnud suitsetanud juba mitu nädalat. Erik oli ta suitsetama õpetanud. See oli meeldiv ühistegevus. Eriku kadudes oli Mirjam ka suitsetamisest loobunud. Ilma Erikuta polnud sellel tegevusel mingit veetlust. Mirjam oli omaette küüniliselt muianud, et kui teised sõltuvad nikotiinist ja ei suuda suitsetamisest loobuda, siis tema ilmselt sõltub Erikust.

Suits liugles laisalt lae poole. Mirjam võttis oma joogi, hingas sügavalt sisse ja jõi selle ühe hingetõmbega. "Korrata!", ütles ta poisile leti taga. Võtnud uue joogi näpu vahele siirdus ta leti juurest laudade juurde. Ta noogutas tuttavatele, kuid ei istunud nende juurde lauda. Mirjam valis üksiku laua, kust nägi peaaegu kogu baari ja hakkas inimesi vaatama.

Täna tundus olevat heade ja ilusate inimeste päev. Lauad olid täis ja inimesed nende taga lõid ilmse mõnuga oma aega surnuks

Järsku astus uksest sisse mees, kes köitis Mirjami tähelepanu hetkega. Mirjam ei saanud aru, mis see on, aga ta teadis, et selles mehes on midagi, mis lausa tõmbab teda selle mehe poole. Kõik mõistlikud mõtted olid Mirjami peast kadunud. Ainus kinnisidee oli: "Ma pean temaga tuttavaks saama. Ma pean teda puudutama. Ma pean."

Tundus, et saatusejumalanna oli Mirjami vastu sel ööl lahke. Noormees siirdus oma joogiga just Mirjami laua poole. Mirjam tundis kuidas ta süda peksleb nõndamoodi, et see peaks olema kuulda üle baaris kostva muusika.

"Vaba?", küsis mees laua juurde jõudes ükskõikselt. Mirjam noogutas. Rääkida poleks ta suutnud. Järgmise poole tunni jooksul ei vahetanud nad sõnagi. Noormees vaatles üleoleval pilgul baaris olevat seltskonda ning jõi laisalt veini. Mirjam suitsetas ning oli nutma puhkemas. Mees oli täiuslik, hoolitsetud välimusega. Ja tal olid samasugused tumedad silmad kui Erikul. Mirjam ei suutnud end kuidagi kokku võtta. Tundus, et ta oli maha maganud õige hetke vestluse alustamiseks.

Maailm muutus veelgi tumedamaks kui oli olnud enne. Ta oli just püsti tõusmas ja lahkumas kui mees tema poole pöördus ja teatas samasuguse ükskõiksusega hääles kui enne: "See koht on end ammendanud. Läheme mujale." Mirjam ei uskunud oma kõrvu. Läheme, oli mees öelnud. Mirjam püüdis säilitada välist rahu: "Olgu," ütles ta. Olukord oli kummaline. TavaMirjam ei oleks eal nii käitunud, aga täna öösel ei olnud Mirjam see, kes ta oli harjunud olema.

Aeglaselt läbi baari minnes tervitasid nad mõlemad eemalt oma tuttavaid. Mirjamile tundus hämmastav, et mõnes talle tuttavas laudkonnas paistis ka mehel tuttavaid olema. "See on see, Eesti. Kõik tunnevad kõiki", käis tal peast läbi. Baariletini jõudnud ütles mees "Oota!" ning ostis pudeli kallist punast veini ja sigaretid.

Mirjam järgnes mehele kui unes. Baari ees seisis must lahtine sportauto. Mees viskas veini tagaistmele ning seisatas Mirjami vastas.

Ja siis libistas mees sõrmega õhkõrnalt üle Mirjami palja õla. Ja veel kord. Mehe pilk vangistas Mirjami oma. Korraga olid mehe käed Mirjami puusadel, libisesid silitavalt üle säärte. Mehe huuled silitasid Mirjami õlgu, ekslesid kaelal. Mirjamile tundus, et ta minestab. Kogu maailm keerles õndsuses. Veel hetk ja ta astub sellesse mängu. Astub täiusliku mänguasjana. Mirjam libistas oma sõrmed mehe tihedatesse juustesse. Silitas ta põske oma põsega. Ta huuled jagasid hellitusi mehe kaelale. Mees hammustas teda õrnalt õlast. Pinge oli kõrgel, tundus, et enam pingelisemaks ei saa minna. Mirjami ja mehe huuled otsisid kohtumist.

"Istu autosse", ütles mees äkki, "palun.", lisas ta. Tema hääles polnud enam seda suurt ükskõiksust, kuid kummastav rahu oli seal säilinud. Mirjami maailm oli pea peale pööratud. Ta ei saanud enam millestki aru.

"Ei saa, muidu hakkab juba liiga hea", muigas mees süütevõtit keerates.

Nad sõitsid mööda öist linna. Autos mängis mingi muusika, midagi sellist mida tavaliselt autodes ei kuulata. Mingi suhteliselt kiire ja Mirjamile tundmatu muusika. Selle muusiika taustal mõjus mees rooli taga harukordselt rahulikuna. Umbes kolmanda ja neljanda loo vahepeal teatas mees: "Tead, sa oled kui Boticcelli Veenus. Ma ei saanud teisiti, kui pidin sind enesega kaasa võtma. Muide, ma loodan, et sa tavaliselt ei rõivastu nagu libu. Proffide peale ei viitsi ma end ega oma aega raisata. Kuigi jah, sa ei ole proff. Ja kui oled,... ah, vahet pole. Veenused on Veenused."

Mirjam ei suutnud mõelda, arutleda ega reageerida. Liiga harjumatu, liiga uskumatu tundus kogu olukord. Ometi tuikas ta meeltes vaid üks mälupilt. Mehe käed tema kehal, huuled tema õlal.

"Tütarlaps, mis on sinu nimi?" kostus asjalik hääl rooli tagant.

"Mirjam", suutis Mirjam väriseval häälel sosistada. Mees peatas auto äkiliselt teeservas. Ta võttis Mirjami värisevad käed oma pihku. "Mirjam", ütles ta ääretu õrnusega hääles, "Mirjam, ma tahan sind. Ma tahan sinuga magada. Tahan jagada sinuga paradiisi".

"Mina...Mina tahan sinuga ka," sosistas Mirjam.

Alles peale esimest orgasmi oli Mirjam suuteline tunnetama mehe keha enese vastas, suuteline järgnema mehe rütmile. Enne esimest orgasmi oli Sven viinud ta nii suurde ootusärevusse, et ta oli kaotanud kontakti kogu ümbritsevaga. Ta oli nautinud. Ta oli olnud kui jumalanna, kellele pakuti ülimat naudingut. Nüüd oli tema kord oma jumal taevasse viia.

Sven reageeris igale Mirjami hellitusele. Ta keha oli kui lill, mis püüdleb päikese poole. Mirjam oleks tahtnud laotada kogu oma naha vastu Sveni nõndamoodi, et tunnetaks iga oma rakuga meest. Kuna see polnud võimalik, siis silitas ta meest oma käsivarte sisepinnaga, rindadega, juustega. Ta libistas keelega üle kõige õrnemate piirkondade.

Sven oli kannatlik ja osav nautija. Lõpuks oli Mirjam see, kes ei suutnud enam kannatada ning sosistas palavikuliselt: "Tule palun mu sisse, palun, palun..."

Mirjam oli näinud, katsunud ja maitsnud Sveni riista, kuid siis, kui see temasse sisenes, tundus see olevat veelgi kasvanud. See oli vapustavalt suur, aga samas õrn. See oli kui Mirjami järgi voolitud. Ta oli täpselt paras. Sel hetkel kui Mirjam sellele äratundmisele jõudis, tundis ta, et ta tuleb kohe uuesti. See kuidas Sven sisenenud oli, pikaldaselt, aeglaselt, õrnalt, oli ta uuesti plahvatuseni viinud. Mirjam püsis liikumatult ja nautis seda, kuidas tema sisemine põleng hellitas Sveni liikumatut ilmasammast tema sees. Sven ei lasknud tal uuesti maa peale laskuda. Ta alustas uuesti hellituste ja suudluste kutsuv-narritavat mängu, ise õrnalt Mirjami sees end liigutades.

Mirjam kaotas selles naudingute öös aja- ja kohataju. Sven viis ta selle öö jooksul nii mitmeid kordi ülima rahulduseni ning jõudis ka ise paaril korral purskuda Mirjamisse ning Mirjami kuldpruunide rindade vahele. Nad jagasid hellitusi, hiljem aga ka juba kibemagusaid hammustusi, Mirjami küüned jätsid öö jooksul mitmeidki kriime Sveni täiuslikule kehale. See oli naudingute öö, see oli mingi teine aeg, teine ruum. See oli kui muinasjutt kui müüt ja nemad kahekesi olid selles müüdis. See oli paradiis.

Mirjam ärkas hommikul hotellitoas. Üksi. Voodi meenutas hommikuvalguses pigem taplustandrit kui altarit. Svenist polnud jälgegi. Mirjam oleks võinud möödunud ööd väljamõeldiseks pidada kui ta kehal poleks olnud ilmselgeid märke naudingutest. Kui ta dusi all püüdis selgust ja selgitust möödunud ööle leida, koputati uksele. Ukse taga oli hotelli jooksupoiss. kes ulatas talle suure kimbu liiliaid, millede vahele oli jäetud kiri: "Au revoir! Tänan Sind. Olid jumalanna ja andsid mulle võimaluse tunda end jumalana. Võib-olla tuleb veel aeg, mil me jagame taas paradiisi. Sven. PS. Kui mu venda Erikut näed, tervita teda."

Mirjam tundis, et ta peaks vihastuma, raevutsema. Aga samas tema keha vaid värises, väreles õrnalt, meenutades möödunud ööd. See oli igatsus, keha igatsus, mis igatses jumalaga koos paradiisis kroonitud saada. Ja see tunne oli suurim kõigest ning Mirjamini jõudis äratundmine, et see on ootus ja igatsus, mis ei lahku tast enam eal. Igatsus, mis kunagi kindlasti saab kroonitud paradüsis. Igatsus, mis isegi haiget tehes on nii erutav. Igatsus, mis kustutas tema igatsuse Erikt. järgi, sest see oli tugevam, võimsam - ürgne kutse.